Tuesday, February 27, 2007

Sekeldusi jagub

Hugo

Marianne:

Viimasel päeval Mancoras saime tuttavaks ühe ehtemüüjaga, kelle nimi on Hugo. Ta oli selline päris naljakas tüüp- väike, pikkade juustega ning igasugu kulinaid täis riputatud. Hugo seletas ka mingil juba tuttavaks saanud viisil äärmiselt palju. Lõpuks jätsime temaga äärmiselt dramaatiliselt ja südamlikult hüvasti (pärast meie pikka südamlikku sõprust). Üldse, me olime mingil seletamatul põhjusel kõikide ehtemüüjate seas väga popiks saanud. Isegi g-d suvatsesid meiega rääkida.

Arena Blancas jätsime Tõsisele Tüübile ja Naksile hüvastijätuks mõned postkaardid. Ühe taha kirjutasime kirja ka- aga eesti keeles. Igaljuhul kui keegi peaks Mancorasse sattuma, astuge sealt läbi ja aidake see poistel ära tõlkida!

Ja algasid ka jamad meil – nimelt Florese bussist, millele meil piletid olid, jäeti meid lihtsalt maha. Tädi, kes meile piletid juba mitu päeva tagasi müüs, oli lihtsalt kohad kinnitamata jätnud. Kuna kohti bussis polnud ja ainuke firma esindaja oli idioot, saime lihtsalt raha tagasi ja hakkasime uut bussi otsima. See polnudki nii lihtne ülesanne. Olukord paistis nutune aga lõpuks leidsime Ormeño bussi, mis pidi hiljem välja minema.

See buss jäi tulles pea 1,5 tundi hiljaks aga muidu oli üllatavalt mugav ja söök ka hea. Kui ma jägmisel hommikul kell 7 Trujillos ärkasin, hakkasin halba aimama- me oleksime pidanud selleks ajaks palju kaugemal olema. Ja nii ta oligi- me lihtsalt veeresime- bussil oli midagi viga. Meil õnnestus veeta veel 10 väga iroonilises meeleolus tundi (eriti Chimbotest läbi sõites), kahtlustades vahepeal, et tsunami, maavärin või mõni muu looduskatastroof on lihtsalt Lima vahepeal minema pühkinud ja et bussijuht ise ka ei tea, kuhu sõita.

Kohale me siiski jõudsime, kell 5 õhtul alles küll. Sattusime eriti vääraka taksojuhi otsa, kellega tekkis üsna karjumisrohke draama. Vahepeal käisime söömas, saime kokku netipunktitüdrukuga ja tegime lennuki check-ini internetis ära. Õnneks. Sest teel lennujaama läks takso Via de Evitamientol (kiirtee Limas) lihtsalt katki ja seda veel nii nõmedas kohas, kus ühtegi teist taksot ka polnud. Lõpuks olime sunnitud bussi võtma mingisse kohta, millest meil aimugi polnud. Seljakottidega kuskil Santa Anita ja San Juan de Lurigancho vahel täistuubitud bussi ronides oli küll tunne, et jamasid meil jätkub.

Ega see koht, kus me maha läksime, ka just mingi mõnus koht ei olnud. Olin seda päeval Limasse sõites läbi bussiakna näinud ja poleks elu sees osanud arvata, et pean seal samal õhtul pimedas taksot otsima. Tänu ühele naispolitseinikule me siiski saime takso ning taksojuht osutus ka täitsa toredaks tüübiks (kuigi äärmiselt halva diktsiooniga). Kõik hea, lõpp hea, lennujaamas saime isegi veel veidike passida. Ma ei hakkagi väitma, et mul pärast kõiki neid jamasid lennusõiduhirmu (jaa, ma lõin kogunisti peruulase kombel risti ette kui õhku tõusime) ei olnud aga kohale me jõudsime!
Praegu on hommik ja me oleme Iquitoses, ei saja, eks näis, mis saama hakkab.

1 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Loe kogu blogi, paris hea

March 20, 2010 at 3:18 PM  

Post a Comment

<< Home