Friday, December 29, 2006

Blogi puhkus


Nii, nyyd oleme nii kaugele j6udnud, et t2na kolime oma Lima kodust v2lja ja s6idame edasi p6hja poole. Blogi kirjutamisesse tuleb nyyd yks pikem paus, aga 2rge muretsege, veebruaris vaadake uuesti, siis seletame 2ra, mis me vahepeal tegime.

Head vana aasta l6ppu ja eriti toredat uut aastat k6igile!!!


Reisi (igas mõttes) vägev lõpp


Boliiviast sõitsime Cuscost terve päeva ning teel õnnestus meil oma bussipiletid ära kaotada (küll mitte päriselt meie süül). Seetõttu jagus närvipinget ühtlaselt kogu päevaks. Teelõik Cuscost Punosse oli ka kõige masendavam nendest, mida seni näinud olin. Kõrge, märg, külm ja eriti pisikeste hurtsikutega. Kuigi jah, enne Cuscot toimus muutus ja maapind muutus viljakamaks ja ümbris lopsakamaks ja rohelisemaks.

Cusco ise on tõeline turistilinn, kus on liikvel hulganisti inimesi eri maadest. Vaatasime veidi ringi ning õhtupoolikul külastasime ka ühte Peruu traditsiooniliste laulude- tantsudega etendust. Veider oli see, et osad esinejad olid valged ja kandsid võltspatse. Sattusime ka Cuscosse tegelikult väga erilisel ajal, kuna just sel õhtul toimus jalgpallimatš Cusco ja Lima vahel. Inimesed trügisid tänavatel igasugu poodide ja kohvikute uste taga, kus ainult telekas oli, et sinna vähegi piiluda saaks. Kõik, väikestest saapapuhastajatest kuni taksojuhtideni üritasid mängu näha.

Meie aga tahtisme kokku saada Hedda ja Adaga, kes elavad novembrist saati Cuscos. Hedda helistas mulle ja leppisime kokku, et kohtume mõne aja pärast Plaza de Armasel. Mõni mitut pärast telefonikõne lõppu kostis kogu linna läbiv rõõmukarjatus- Cusco võitis! Selleks ajaks kui Plaza de Armasele jõudsime, oli sinna vist suurem osa Cuscost kokku voorinud- peeti võidurongkäiku ja lällati ja pidutseti niisama. Õnneks leidsime suurest rahvamassist lõpuks üles ka Ada ja Hedda, kellega niisama veidi juttu puhusime. Muuhulgas kuulsime ka pahategelikest võrgutavatest inkavälimusega meestest, kes pidavat Cuscos tegutsema:D

Sel õhtul õnnestus mul endale hankida külmetus. Järgmisel päeval külastades Valle Sagradat polnud mul just kõige parem olla, kallas vihma ja sai päris palju ronida. Mõnikord, ei, alati, kehtib see, et seda, mida sa kõige rohkem kardad, juhtubki. Reisi eelviimasel päeval Machu Picchut külastades oli mul korralik palavik ja vägev koht ja vägevad vaated kippusid kohati silme ees virvendama.

Loomakesed Machu Picchul


Evo saluut


S6ber Boliivia piirilt


Punost viis tee meid edasi kõigepealt piirile ja sealt juba Boliiviasse ja Copacabanasse, kus tunnise peatuse tegime. Copacabana on Boliivia rannakuurort Titicaca ääres, see on meeldiv oaas karmidele või siis mitte nii karmidele mägimatkajatele. Huvitav on see, et sealkandis kasvasid samad taimed, mis Eestiski, maasikad ja kirsid ja võõrasemad ja priimulad…

Üldse kogu aeg oli tee ääres näha eriti palju igasuguseid loomi. Mu ema meelest polnud ta elu sees nii palju loomi näinud kui mõnede päevadega reisil. Lambad ja sead ja koerad ja laamad lippasid kõik vabalt ringi ja tükkisid nii mõnigi kord tee peale ka. Vahepeal nägime hingematvaid vaateid Titicaca järvest türkiissinise veega, mille nautimist küll tõsiselt häiris bussis lõõmav telefoniskandaal. Tüüpiline Peruu!

Enne La Pazi läbisime linna, mille nimi on El Alto ja seal elavad peamiselt indiaanlased. Kuna oli pühapäev, siis paljud paarikesed pikutasid igasugustel võrdlemsi kitsastel mururibadel. Muidugi ei puudunud ka mõni koerake või lambatall.

La Paz ise asub El Alto suhtes augus. Linnakeskus on augu põhjas ja äärelinnad servadel. Kui hästi vaadata, siis taustaks on lumised mäetipud. Selles linnas on palju turge ja igasugu tänavakaubandust. Erinevalt Limast näeb sealses tänavpildis ka palju rohkem indiaanlasi. Mis mulle erti meeldisis, oli see, et leidus selliseid stiilseid ja väga viisakaid linna- indiaanivanaprouasid, käekoti ja mustade baleriinikingadega, kaabu kenasti pea peale kinnitatud. (nad ei pane kaabut pähe, vaid kinnitavad pea peale). Muidugi oli La Pazis mõeldud ka turistidele, sest seal oli lausa imeline käsitöövalik- iseäranis igasugused kootud kangad ja tekid ja vaibad. Paljud neist meenutasid jällegi eesti käsitööd. Palju leidus ka igasugu vanakraami ja hõbedat. Ainult seda kuulsat nõiaturgu, millest iga reisiraamat räägib, polnud kuskil. Olid mõned letid taimedega ja Pachamama kujukestega, ent midagi sellist nagu me Theaga Limas nägime, küll polnud.

Õhtul lasti linnas saluuti. Õige pea nuputasime ka selle põhjuse välja, nimelt siis kui teleka lahti tegime. Oli Evo Moralese valimise aastapäev. Muideks, Boliivia piiripunkte ilustavad Evo paraadportreed ja poodides müüakse Evo pildiga t-särke. Seltskond tähsaid onusid ja Evo muidugi, istusid mingi laua taga ja kõik pidasid kõnesid sellest, kui hiilgav aasta on ikka olnud. Rahvas saalis juubeldas ja karjus. Sinna saali olid toodud ka mõned mägilased, aga oli näha, et nad ei saanud üldse millestki aru. Võibolla selleks, et illustreerida mõtet sellest, et Evo on kõigi boliivlaste president.

Oeh, boliivlased on hullud!

Maailma äärel


Arequipast edasi viis meie tee meid Punosse (ääretult nilbe argentiina filmi saatel). Puno ümbrust nimetatakse altiplanoks ja seal ei kasva enam suurt midagi peale rohu mida laamad ja alpakad näsivad. Mägesid ka enam pole, sest kõik on nii kõrgel. Ainult mõned mägijärved ja ojad ning pruuniks põlenud kuidagi räpaka olemisega indiaanlased. Muidugi kõige kuulsam ja suurem mägijärv on Titicaca, mille kaldal Puno asub. Järgnevate päevade jooksul saime seda järve iga külje pealt vaadelda.

Esimesel õhtul külastasime kohta nimega Sillustani. See asub ühe järve kaldal ning seal on kõrged tornid, mida kasutati hauakambritena. Teisel päeval käisime Urose saartel ja Taquilel. Sai palju ronida ja igasugu tuuride üle vihastada. Urosel nägime kuidas üks “kohalik” kiiresti teksapüksid rahvariideseeliku vastu vahetas. Taquile oli muidugi kena, sealne käsitöö oli ka eriti kena, kuigi äärmiselt sarnane eesti omaga. (ja mitte et see mingi paha asi oleks!).

Puno ise ei ole just kõige võluvam linn ehk, aga turistipoode ja söögikohti seal igaljuhul jagus. Seal jäin pikemalt juttu rääkima ka ühe erti jutuka poisiga, kes ehteid müüs. Tema kohta sain igal juhul väga palju teada, ka näiteks seda, et ta vanaemal oli 16 last. Lõpuks ma sain talt ühe ehte ka, mille ta minu poolt välja valitud kivist valmistas.


Sillustani
Taquilel

Colca jänes


Hiljem sõitsime lennukiga Arequipasse, kus me peatusime hostelis, kus oli väga võluv noor kass. Ühe päevakese tutvusime linnaga ja külastasime Santa Catalina kloostrit. See on selline hiigelsuur müüridega piiratud moodustis, kus tänapäevalgi elavad mõned nunnad. Nel oli seal täiesti oma elu – omad majad ja omad tänavad. Erinevalt enamikest kloostritest, mis kasinusele rõhuvad, lahendati seal asjad ikka väga Peruu moodi. Kuna enamik nunnasid olid rikaste perede teised tütred, kes lihtsalt pidid kloostrisse minema, siis leiti, et miks mitte anda neile kaasa ka teenijad ja igasugu luksasjakesed, et luua neile kodune elukeskkond. Sellele asjale said muidugi usutegelased ükskord jälile ja lõid korra majja.

Ilus klooster oli see küll – valgetele seintele olid osavasti maalitud värvilised lilled ja linnukesed ning nagu ma aru sain, sealsed nunnad uskusid armastusse. Ühesõnaga, üsna helge kohake.

Jalutasime veel Arequipas ringi, vaatasime Plaza de Armast, kus mu ema ründas tuvi, ja veendusime selles, et tegu on ikka tõelise turistilinnaga. Kõikjal käisid ringi rõõmsad matkasaabastes gringod ja igasuguseid restorane-kohvikuid, mis näisid stiilse sisustusega, oli ka meeldivalt harjumatult palju.


Traditsiooniline veekogusse kukkumise pilt



Järgmisel kahel päeval võtsime täpselt sama tuuri Colca kanjonisse, mis Theagi oma vanematega. Esimesel päeval hakkas mul paha, aga õnneks kohtusin ma Chivays ühe eriti sõbraliku kollase koeraga, kes mul keelega üle näo tõbmas mitu korda. Sellised sõbrad aitavad alati enesetunnet tõsta. Mu emal hakkas kahjuks hiljem palju halvem aga hoolimata sellest õnnestus tal kõik ronimised kaasa teha. Igaljuhul me jalutasime ringi ja ronisime mägedes, käisime kuumaveebasseinides ja mitmetel turisirestorani külastustel.

Enne Cruz del Condori vaateplatsile minekut tekitas kogu meie seltskonnas suurt elevust üks jänes, kes kivi peal istus. (tõenäoliselt sellepärast, et kõik arvasid, et ta jääbki ainsaks metsloomaks, keda näeme). Aga võta näpust! Nägime kahte kondorit ka. Seal vaateplatsil on absoluutselt võimatu mõnda kondorit maha magada, sest kogu turistimass hakkab karjuma ja kilkama kui mõni uhke lind peaks suvatsema ennast näidata. Ja läbides tee kõige kõrgemat kohta (4910 m), saime lumesadu!


Taas Trujillosse


Niisiis, 6. detsembril jõudis mu ema siia ja sellest ajast kuni jõuludeni reisisime temaga mõnedes kohtades Peruus ringi. Algul veetsime mõne päevad põhjarannikul Trujillos ja Huanchacos, et veidi puhata ja päikest saada. Muidugi vaatasime ka mudalinna Chan Chani ja telliskivipüramiide. Käisime rannas (seal on vesi külm) ja sõime cebichet.

Meil õnnestus ka üks eriti kohutava teenindusega restoran välja vaadata – tõenäoliselt olid kõik ettekandjad omaniku sugulased või nii. Igaljuhul ainuke asi, mida nad teha oskasid, oli eriti haisva lapiga üle laua tõmmata. Seda tegid nad ka siis kui kliendil oli söök pooleli. Kui üks meile lauale jooki tooma tuli, kukkus ta lapp õlalt otse minu nina alla lauale, tehes valjusti “plörts”. Seal oli üks veidi asjalikum tüüp ka, see muudkui karjus nende vennikeste peale. Vahepeal nad lihtsalt panid muusika nii valjuks, et midagi polnud kuulda, istusid pingile ritta ja õõtsutasid end salsarütmides.


Emme ja ceviche

Saturday, December 16, 2006

Kalevi seiklused


Kathi

Thea:
Nüüd on Marianne oma emaga reisimas, nad jõuavad tagasi just jõuludeks. Mu Limas üksi oldud nädal on siiani põhiliselt peruulaste (ja muidugi mu enda) laiskloomaliku asjaajamise peale kulunud.
Toast välja päikesepaistesse astudes tekib ehtne Eesti sooja juunikuu tunne - selline mõnus varajase suve ärevus. Kuigi jah, seda on jõulutundega äärmiselt raske kokku sobitada. Muidugi need jõulukaunistused, millega kohalikud oma kodud millekski kasiinot meenutavaks muudavad, ei aita ka väga kaasa.

Eelmisel nädalavahetusel sain tuttavaks Kathiga, väikse tüdrukuga, kes nagu väga paljud teised tänavatel ringi käib ja komme müüb. Tuttavaks sain ma temaga sellepärast, et ta näitas üles suurt sihikindlust, jälitades mind vähemalt 20 minutit. Lõpuks hakkasin temaga juttu rääkima ning ta jutustas palju oma perest ja muudest asjadest – põhiliselt küll üsna abipaluvas toonis. Ta on pärit ühest neist küngastel asuvatest hurtsikurajoonidest (San Juan de Luriganchost), kus majades pole vett ega elektrit, ega ka praktiliselt midagi muud. Käisin tüdrukuga poes ja ostsin ta perele veidi süüa – riisi, suhkrut, piima ja natuke magusat Kathile. Seda oli küll vähe, aga loodetavasti midagigi.

Igaljuhul, täna kohtusin temaga juhuslikult uuesti ja tegin intervjuu Hea Lapse jaoks. Ka ta ema ja õde-vend (isa neil pole) olid seal. Üritasin nende postiaadressi küsida, et neile pärast Eestist ajakiri saata, kuid nagu võis arvata, ei osanud nad selle peale midagi asjalikku kosta...pereema tahtis mulle oma passinumbrit anda. Lõpuks nad siiski kirjutasid mingisuguse aadressi üles, ehk jõuab see neile mingit moodi ikka kätte. Intervjuu eest said nad tänutäheks suure Kalevi šokolaadi – tjah, sellel šokolaaditahvlil on kahtlemata põnev elukäik (Tallinnast Luriganchosse:P).

Meie tapvalt sarmikas ja ka muidu muhe trepikoja koristaja

Friday, December 08, 2006

Huanta turg





Wednesday, December 06, 2006

Alfredo, Alfonso ja Adolf Ayacuchos

Marianne:
Järgmisel hommikul läksime organiseeritud tuurile, mis viis meid kõigepealt Huantasse, kus toimus indiaanlaste turg, kus tegeleti ka lihtsalt kaubavahetusega, ehk siis ilma rahata. Mais kokalehtede vastu, banaanid kartuli vastu jne. See koht oli päris vägev kuna seal tõepoolest ei olnud peale meie teisi inimesi, kes ei oleks olnud kohalikud. Need inimesed seal olid täitsa päris, kuigi raske on ikka aru saada, et tegu on selle sama maailmaga, kus meiegi elame. Indiaaninaised on väga huvitavalt ja ilusalt riides, veel sellised maailmas, kes viitsivad vaeva näha. Kaunistatud kübarad, tikanditega riided, kirjud ja tikitud rätikud. Huantas oli ka see meeldiv, et võis üsna rahulikult pilti teha, keegi ei tulnud raha nõudma ega sattunud muidu ka elevusse eriti. Ühes poekeses demonstreeriti meile mett ja moose ning mõned meie grupikaaslased läksid eriti äksi täis palja tagumikuga Hitleri kujukesest.

Lõunapausiajal saime ka lähemalt tuttavaks oma grupikaaslastega, kes osutusid eriti põnevateks tegelasteks. Kõigepealt oli seal vanem abielupaar Limast, tõelised limeñod, rikkad ja sellised, kes muudes Peruu paikades mõjuvad välismaalastena. Nad olid väga meeldivad inimesed, sellised haritud ja peruulase kohta väga laia silmaringiga. Ayacuchos olid nad oma elus teist korda – esimene kord oli aastal 1989, terrorismi tippajal kui arstist mees kutsuti andma konverentsi kuulihaavade parandamise teemadel. See kord oli neile väga värvika ja õudsena meelde jäänud kuna hotellis olid peale nende veel ainult paar inimest ning kadusid vesi ja elekter. Tänavatel ei liikunud tol ajal peale kella kuute enam keegi ning relvastatud inimesi oli kõikjal. Konverentsile kogunes ka palju- palju rahvast, iseäranis terroriste.

Teine abielupaar olid Filomena ja Alfonso Itaaliast koos oma 9 kuuse poja Josega. Meile tuli üllatusena see, et nad olid tegelikult Jose sealtsamast Ayacuchost lapsendanud alles nädal tagasi. Jose oli väga kena ja vaikne laps, ja muidugi uudishimulik, arvestades seda, et ta oli oma elu esimesed 9 kuud ainult toas veetnud. Arutasime Theaga veel pärast üsna kaua sel teemal, et milline on Jose siis kui ta vanemaks saab ja kas ta kunagi Ayacuchosse ka veel tuleb ja mida ta sellest kõigest mõelda võib. Igaljuhul ühes asjas võib küll päris kindel olla- ta on omale väga toredad ja hoolivad vanemad saanud ja loodetavasti hakkab talle seal Lõuna- Itaalias meeldima!

Tuuriga külastasime ka Pikimachay koobast, kust on leitud kõige vanemate inimeste jäänused Peruus. Sinna üles oli tükk ronimist ja pärast alla ka. Ülevalt oli eelkõige näha vaade. Nalja sai sellega, et siis kui me Theaga üles jõudsime ja superväsinutena kividele istuma vajusime, hakkas Thea midagi mu pluusi peal vaatama. Kartuses, et tegu on ämblikuga, sööstsin ma meeletu kiirusega üles, ajades suurema osa oma veepudeli sisust omale peale. Nojah, siis selgus, et tegu oli hoopis šokolaadiplekiga.

Õhtul vaatasime veel Ayacuchos ringi, külastasime ühte kohalike turgu, ronisime üles mäe otsa Santa Ana linnaossa, kus asuvad vaibatöökojad, mis küll pühapäeva õhtu tõttu kinni olid. Seal üleval olid lehmad jälle ja lapsed mängisid võrkpalli. Otsisime veel käsitööturult neid taldrikuid, aga nagu ma juba varem mainisin, need olid unikaalsed. Igaljuhul oli reis Ayacuchosse rohkem kui tore ja põnev. Linn ise oli väga ilus ja täitsa sarmikas. Inimesed rääkisid palju ketšua keelt ning olid väga meeldivad ja sõbralikud. Kohalik käsitöö oli vägev ning oli põnev näha mägilasi elamas omas keskkonnas, veel suhteliselt häirimata turistihordidest. Meelde jääb hästi üks vana indiaanitädi, kes meil rõõmsalt kätt surus ja midagi ketšua keeles seletas.





V6idukalt m2etipus (koos Alfredo ja Alfonsoga)


Filomena, Alfonso ja Jose


Alfredo ja Adolf

Tagasiteel Limasse hakkas meil mõlemal bussis üsnagi paha, peamiselt hullu kõrvavalu tõttu. Hommikuhalluses Lima sarasid vaadates mõtlesin ma paratamatult üsnagi irooniliselt, et “tere taas, Ciudad de los Reyes” (kuningate linn, üks Lima vana nimetus).

Rummikoksid, mis viisid Ayacuchosse



Plaza de Armasel toimus paraad seoses kooli l6puga, kui me nyyd 6igesti aru saime

Reedel olid ära minu kaks viimast eksamit ja oligi kõik selleks aastaks kooliga. Selleks et tähistada algavat suvevaheaega võtsime ühed rummikoksid ja otsustasime sõita Ayacuchosse. Alguses otsustasime panustada ühe küllaltki kalli bussifirma peale, et ikka öine sõit võimalikult mugavalt kulgeks. Kui aga selgus, et neil on kõik kohad juba välja müüdud, kiirustasime ühte teise, meie jaoks tundmatu nimega firma terminali ja ostsime piletid ära. See bussiterminal oli iseenesest küll kõike muud kui kvaliteeti või kindlustunnet sisendav – räämas, logu, ilma turvalisuseta ja viletsas ümbruskonnas.

Pärast mõningat ootamist ja kahtlaste tuttavate soetamist saimegi meid ootava kahekordse oranži bussi peale. Firmal oli uhke nimi ka, “Divino Señor”. Üsna pea saime teada, mida tähendab “teenindusega buss”, nimelt meil oli seal üks range lasteaiakasvatajalik miniseelikuga bussistjuuardess, kes viis meid kurssi varuväljapääsude asukohtadega, jagas võileibu ja jooki ning tutvustas meid bussis valitseva nulltolerantsiga – “vets on ainult pissimiseks, turvavööd kinni, kardinad ette”. Tegelikult turvavöösid oli vaja küll kuna sõitsime mägedesse ja buss tegi pidavalt 180 kraadiseid pöördeid ning istmel oli magades üsna raske püsida. Ühesõnaga me ei maganud kumbki.

Ärgates, või noh, virgemaks saades, siis kui valgeks läks, olime juba eriti kõrgel mägedes ja päike paistis eredalt. Hiljem kuulsime, et tee kõige kõrgem punkt asus 4700 meetri kõrgusel, ja seda oli tegelikult veidi tunda ka. Varsti jõudsimegi kohale.

Ayacucho on üks linn Andides, umbes 2800 meetri kõrgusel ja kuulus mitmete asjade poolest. Kunagi väga väga ammu elasid seal läheduses tõenäoliselt esimesed inimesed Peruus ja juba tükk maad hiljem oli seal Wari impeeriumi pealinn. Koloniaalajal oli Ayacucho võrdlemisi jõukas linn paljude kirikutega. Paljudele inimestele seostub see kant aga siiski 1980-ndatel möllanud terrorismiga ja organisatsiooni Sendero Luminosoga. Sel ajal olid paljud inimesed sunnitud Limasse põgenema ning oma uue kodu kusagil kombitsates mäeküljel leidma. Tänapäeval on situatsioon siiski märkimisväärselt rahunenud. Üks asi, mille poolest Ayacucho veel kuulus on, on käsitöö, eriti väga omapärane ja huvitav keraamika.



Yks onu, kellesse Thea armus esimesest silmapilgust


Tegu oli tõepoolest kohaga, kus turiste eriti palju ei käi. Enamike inimeste ajagraafikusse ta lihtsalt ei mahu, kuna Peruus on nii palju näha ja sünge minevik on ka vist selles süüdi, et sinnakanti eriti ei kiputa. Ainult mõned üksikud, kellel on rohkem aega Peruuga tutvumiseks ning “kollid”, ehk siis gringod, kes on suured ja kelle reisistiil on selline sportlik, seikluslik ja ekstreemne (masohhistlik). Neil on enamasti hirmuäratav varustus, alustades kalliste matkasaabastega, hiidsuurte seljakottide ja igasuguse muu taolisega. Enamasti on nad päevitunud, mõnikord rastadega ja alati ühe ja sama näoilmega. Tegelikult polekski neil eriti midagi viga (eneseteostuseks on palju viise) kui see nende näoilme teisi turiste kohates alati sedasama ei väljendaks - pettumust ja pahameelt, et nad polegi ainsad. Eriti kui need teised on sellised liiga rõõmsameelsed, ilma spetsiaalvarustuseta ja üldse mitte karmid tüübid.

Hommik Ayacuchos, niisiis, oli päris karge ja vaikne. Otsisime omale hotelli, sõime hommikust ja hakkasime veidike ringi uurima. Tahtsime omale tuuri võtta, aga selgus, et mitte ükski linna viiest reisibüroost ei saanud gruppi (neljast) kokku. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, kes oli nõus meiega kaasa tulema collectivoga nendesse kohtadesse, kuhu tuurgi oleks pidanud minema. Väike combi suruti inimesi ja igasugu pagasit pungil täis ja pärast mõningast ootamist sõit algaski. Minu vastas suhkrukotil istus üks täiesti ideaalne väike kohalik poiss. Selline korralik, hea, tubli, hooliv ja miski ei lasknud kahelda ka selles, et tulevikus edukas. Rääkisime temast nii kaua kuni ta meid pika ja väga etteheitva pilguga vaatama hakkas. Igaljuhul, peaasi, et ta suureks saades poliitikasse ei läheks!

Esimese peatuse tegime Waris, ehk siis kunagise Peruu territooriumi 600 aastat valitsenud impeeriumi pealinnas. See on küll väga tüüpiline Lõuna- Ameerikale, seal oli lehmi rohkem kui turiste. (kaks nelja vastu). Edasi sõitsime Quinua külla, kuhu tegelikult kõige rohkem tahtsimegi minna, kuna seal külas toodetakse põhiliselt keraamikat. Ühes töökojas leidsime kaks täiesti suurepärast ja kahtlemata Ayacucho keraamika pärlite hulka kuuluvat taldrikut. Ja võib veel lisada, et üsnagi unikaalseid isegi piirkonna kohta ja uskumatult odava hinnaga. Kuna pidime vahepeal veel kõrvalasuvasse mäkke ronima, siis otsustasime need tagasiteel ära osta. Küngas ise oli Ayacucho lahingu (viimane, enne Peruu iseseisvumist 1824) toimumiskoht. Aga kui tagasi tulime, oli töökoda kinni pandud ja isegi igasugu prõmmimine ei aidanud sugugi.


Varsti n2ete meid Stiinas ;)

Friday, December 01, 2006

Rahvaste sõprus


Selvajõel öösse sõudes


Limasse tagasi minnes trallasime veel veidi ringi, käisime lõunasöögil mu õpilase Luisiga, ja viimasel päeval tegime veel tiiru Ballestase saartele. Nägime palju õnnelikke pröökavaid merilõvisid ja linde ning suplesime Vaikse ookeani vetes.

Ja nii see lõbus ringreis selleks korraks lõppeski!

Aili, Tarmo, Tõnu, Luis, Thea (kes laseb juba leiba luusse), Anu, Marianne!

Taas selvaõhk


Mürgimadu, keda metsas kohtasime (eelmisel n2dalal oli ta ühe kohaliku pimedaks salvanud)

Thea:
Pärast me igati sisukat Machu Picchu päeva (ja õhtut) asusime tagasiteele Cuzco poole. Jätsime hüvasti Alliega ja läksime lennukile, et Limasse tagasi lennata. Kõigepealt sõitsime San Borjasse ja kollitasime veidi Mariannet. See tehtud, hakkasimegi džungli poole lendama.
Iquitos võttis meid vastu tavapärase üdini tungiva soojuse ja niiskusega ning lennujaamas kuulsime kohe karjumist “Estonia-Estonia”. Üsna üllatav, aga see oli üks taksojuht, kes meid Mariannega septembris Iquitoses veidi sõidutas. Tjah, mälu on neil hea.

Järgmisel hommikul hakkasime metsa sõitma, tuuri saime Iquitoses elavalt noorelt sakslaselt. Me sihtpunkt ehk laager pidi asuma kahe tunni paadisõidu kaugusel Iquitosest (ja veel superpaadiga). Juhtus aga nii, et saime hoopiski mingi väga antisuperpaadi – loksusime selles räige müra saatel vähemalt 4 tundi, kusjuures lõpuks veetsime tükk aega meeterhaaval liikudes, kuna mootor ummistus pidevalt vesikasvudest.
Sellele vaatamata pean ütlema, et mööda Amazonast sõites ja sooja tuult vastu nägu tundes tekkis kohutavalt hea tunne seal tagasi olla.

Kohale jõudes nägime oma elupaika, mis oli tõepoolest erinev sellest kus Mariannega olime – seal oli vesi sees ja puha, ning voodid. Seal oli peale meie veel kaks sakslast ja üks prantslanna. Džunglis jalutades selgus, et sealkandis on päris vesine, nii et pidime läbi muda sumpama ja ka mööda väikseid keerlevaid palgikesi ronima, et mitte sisse kukkuda. Seal džunglis saime päris palju ringi ronida, kuigi tarantleid seekord ei näinud.
Käisime ka lähedalasuvas külas, kus Aili ja Tarmo lastele kommi jagasid. Eriti koomiline oli see, et kaks last, kes juba kommi olid saanud, kadusid korraks ära ja tulid siis tagasi, poisil särk tagurpidi keeratud ja tüdrukul mingi muu pluus seljas...tõenäoliselt lootuses uuesti midagi saada. Küla pisikeses koolimajas käies tekitas meis hämmastust tahvlil olev eriti keeruline ruutvõrrand.

Džungliprääksud

Üks absoluutselt mitteposeeritud perepilt

Ühel päeval käisime jões delfiinidega ujumas ja teises külas. Seal olid inimesed meist väga huvitatud: küsisid ja uurisid kõike eraelusse puutuvat. Avastades, et mõlemad sakslased on vallalised (nad olid umbes 40-50 aastased), hakkasid nad eriti Thomasele palju tähelepanu pöörama (hüüdes teda Thomas-solteroks ehk vallaliseks Thomaseks :D), lootuses, et ta külla elama jääb ja seal naise võtab.
Kõigepealt tõid külaelanikud meile näha ühe beebi-anakonda, kes ühel giidil käe veriseks hammustas ja seda halastamatult kägistas (heh...nunnu). Seejärel toodi välja ka suur anakonda: see oli juba mürakas, ja üsna raevukas ka. Võtsin ta ka õlgadele ja ta oli tõeliselt raske ja tugev, nii et võib ette kujutada, et kui selline kägistama hakkab, siis inimesest just palju järgi ei jää.
Digikaomanik on selvas alati populaarne


Aili ja 25-päevane džunglibeebi


Küla ja esiplaanil vallaline Thomas :D


Anakonda

Need päevad džunglis möödusid kiiresti, sisaldades veel metsas matkamist, linnu- ja ahvivaatlust, öiseid kaimaniotsinguid, ebaõnnestunud piraajakalastamist:D, palju kaunist džunglimuusikat ja muud.


Tagasi Iquitosesse jõudes tormasime, nii koomiline kui see ka poleks, loomaaeda. Kõik tahtsid laisklooma näha. Seda sõbrakest me seal kohtasime ka, kusjuures ta oli täpselt samas asendis ja paigas kui septembrikuus. Andsime talle veidi lehti suhu, ta eriti ei viitsinud närida...kuni hetkeni, mil pakikese kokalehtedega välja tõmbasime. Seepeale tuli talle lausa elu sisse ja ta sirutas käpa läbi võre kaugele välja. Seda pakikest me talle igaks juhuks siiski ei kinkinud.

Sigudik

Õhtul Aguas Calientesis otsustasime restorani minna, et merisiga proovida. Merisiga on kohalike jaoks üks põhitoitudest. Ütleme nii, et see vaatepilt ei olnud just kuigi kena, kui meile kolm draakonlikku merisealaipa taldrikutel toodi – lõuad laiali ja käpad krõnksus (vabandan kõigi ees, kel merisiga kodus lemmikloomaks on :D). Teisedki restoranikülastajad olid õudusest rabatud, rääkimata meist endist. Mõned meist suutsid seda süüa, mõned mitte (nimesid ei avalda...hehee...mu ema üritas igaljuhul süümekate vähendamiseks kondid pärast söömist salvräti alla peita:D).

Meiega ühines ka Allie, ja korraldasime talle igati lõbusa hüvastijätuõhtu – ta pidi nimelt järgmisel päeval Cuzcost koju California poole lendama hakkama. Restoranis esinev muusik sai endale bändikaaslaseks Tarmo, kes päkapikumüts peas trummi lüües kogu restoranile vapustava mulje jättis.