Wednesday, August 30, 2006

Hoia kinni või sure!

Marianne:
Täna õhtupoolikul käisime Jenny, Luisi ja veel ühe väikese tüdrukuga, kes oli tore aga kelle nime me ei tea, lõbustuspargis. Muidugi kohal olles ma avastasin, et fotoka mälukaart oli arvuti sisse jäänud, niiet kui kahju ka pole, pilte ei saanud ma üldsegi teha:(

Euroopast oleme me ikka kaugel. Ja seetõttu ilmselt euronõuetest ka...! Haah, esimene karusell, millega sõitsime, on Eestis ka olemas, selline ringikeerlev, ainult et Lima oma on palju logisevam ja veidike roostes. Igaljuhul kui karussell tuurid sisse võttis, tekkis mul küll kahtlus, et varsti ma lendan koos selle väikese metallist topsiga kuskile. Ja hästi laia kaarega muidugi.

Järgmine asi oli aga igaljuhul kõige enam elamusi tekitav. Pealtnäha ohutu suur ümmargune kauss, millel istmed seespool. Ja mitte ühtegi turvarihma muidugi. Ausaltöeldes selle asja mõte jäigi tegelikult arusaamatuks kui võibolla et eriti karmi käelihaste trenni mitte arvestada. See taldrik hakkas rämedalt loksutama ja keerutama, aga samas mitte nii kiiresti, et oleks inimesed kuidagimoodi külgede vastu surunud või nii. Osad väiksemad tüdrukud kukkusid ja libisesid mööda põrandat, ja mul endal oli hirm. Kohe päris suur hirm. Ja kohe päris suur valu küünarnukis. "Hoia kinni või sure" käibki selle asjanduse kohta ja päris ilma naljata.

Veel sõitsime ameerika mägedega, mis peruu keeles on nagu "vene mäed", sest nad on sellised väikesed ja hädised, mitte suured nagu ameerika mäed:D Lõbustuspargi positiivne tipphetk oli selline hiidsuur kombitsatega kiige moodi asi, mis igatpidi pöörles. Lima oli all kenasti näha ja kõhutunne oli ka mõnus. Peruu lõbustuspark oli üldse huvitav, päris palju rahvast oli ja elu käis.

Proovisime ka kohalikku erirooga, ehk siis härja südant. Kui mitte mõelda, millega tegu on, polegi vist kõige hullem. Ja muidugi jõime jälle hulgaliselt Inca kolat! Täna on Santa Rosa de Lima ja seda tähistati ka. Ühes salsabaaris käis tänaval elav tantsimine ning esines bänd. Salsa tantsimise kavatseme igaljuhul ära õppida!

Sett ja Diks kutsuti pulma

M: Jahh. Hoolimata mõningatest kergetest kirjavigadest, saime täna omale imeilusa pulmakutse. JAHH, MEID KUTSUTI PULMA!!!

Tata ja Carlos abielluvad 22. septembril ja meie lähme ka!

Nali naljaks, aga ka minu alatine nali, et "äkki meid kutsutakse pulma" on täitunud...

Trillallaa-trullallaa!!!

Mercado Inca



Inka Kola läbu ja muudki

(kõigepealt tahaks öelda, et ma ei tea, miks see jooneline on :D)

Thea:
Heihei! Nüüd on paar päeva vahele jäänud, aga see-eest praegu palju kirjutada. Laupäeval kolisime siia San Borjasse. Pühapäeval kolisid Tata ja Tonja välja, kolimisauto hilines muidugi 3 tundi ja sekeldamist jagus, aga lõpuks said kõik asjad korda aetud. Õhtul tantsime kahekesi oma uues korteris pehmete latiinorütmide järgi ringi (meile jäeti dvd-mängija, igasugu filme ja plaate) ja nautisime avarust ja ruumi, millest Miraflorese katusekorteris just küllalt ei olnud. See korter siin on tõesti mõnusalt suur: elu-ja söögituba, 4 magamistuba (millest üks on küll kabinet), kaks vannituba, köök ja pesutuba. Võibolla siiski võtame millalgi kellegi veel siia elama. Kuigi hetkel tundub, et tühjaks see just ei jää, sest külalisi hüppab tihti läbi.

Suurim probleem on hetkel, nii veider kui see ka ei tundu, lampide vähesus. Peruukatele paistab igaljuhul vägagi piisavat paljast pirnist keset lage (mis mulle mingitel seletamatutel põhjustel meenutab kurja elevanti). Poodides pole ka eriti normaalseid lampe. Meid häirib see aga sellepärast, et tahaksime lugeda, ja praegu lõppeb lugemisaeg kell 6 kui õues pimedaks läheb. Siin San Borjas elu käib. Me maja asub kahe suure tee kohtumispaigas (Aviacion ja Angamos) ning otse maja kõrval asub see suur kaubanduskeskus, mis nii päeval kui õhtul inimesi täis. Läheduses pidavat olema ka ööklubisid ja muid taoliseid kohti, ja muidugi hulgaliselt hiina toidu kohakesi ning peruu restorane/sööklaid.

Eile hommikupoole saime kokku Matthewga, ameeriklasega, kellega ma juba augusti alguses ka korra kohtusin. Ta juhib siin inglise keele õpetajate firmat ning loodetavasti annab ka meile tööd. Ma lähen juba neljapäeval esimest tundi vaatama (et näha, kuidas asjad käivad) mingisse plastilise kirurgia kliinikusse, kus personalile inglise keelt õpetatakse:D Pärast seda luusisime veidi Mirafloreses ringi, käisime söömas (olgugi, et oleme siin juba peaaegu kuu aega elanud, on isegi kõige tavalisemates sööklates tihtipeale üllatusi ja päris tundmatuid sööke), käisime Surquillo turul maasikapiima joomas ning hakkasime kodu poole tagasi jalutama. See on tegelikult päris pikk maa, kuid kogu Angamos, mis läheb läbi Surquillo, on ääristatud kõikvõimalike poodidega, nii et tee peal vaatamist jagus (kuigi Surquillo iseenesest just kuigi kaunis linnaosa pole).

Koju jõudes olime päris väsinud ja plaanisime teha täieliku diivanileboõhtu, nii see aga päris ei läinud. Läksime korra kaubanduskeskusesse, et leida ühte poissi, kes häid sokolaadikomme (chocotejasid) müüb, teda aga kahjuks ei olnud.

Siis helistas Tonja ja teatas, et ta on me maja ees. Tal oli plaanis minna oma võimlasse ju-jitsu võistlust vaatama (võitluskunstid paistavat siin populaarsed olevat) ja kutsus meid ka kaasa. Marianne oli liiga väsinud, kuid ma otsustasin siiski minna ja vaadata. Võistlus pidi algama kell 8, seega läksime kohale umbes poole üheksaks ja pidime ikka pool tundi ootama. Võimla oli täis peruu machosid, enamus olid pikemad ja suuremad kui keskmine peruulane. Võitlus ise oli päris äge, ja pealtvaatajad elasid täiega kaasa, karjusid ja vehkisid kätega.



Tagasiteel helistas Marianne ja ütles, et Jenny ja üks poiss on vahepeal lambist meile külla tulnud, niisiis ostis Tonja torti ja hulgaliselt Inka Kolat ning läksime korterisse. Õhtu läks mõnusalt, nii et magama saime alles öösel. Tonja jäi ka ööseks siia ja tänaseks on meil juba uued plaanid.

Marianne, Jenny, Tonja, Luis

Saturday, August 26, 2006

Pulmad ja päike!!

Marianne: Eile oli Limas vist esimest korda eriti ilus ilm - päike paistis, isegi Mirafloreses, ja taevas oli, uskuge või mitte, täitsa sinine!
See park siin pildil on Parque del Tradiciones, mis asus meie hotelli kõrval. Tegu on vist ühe kenama pargikesega Limas.
Ahjaa, ja ma leidsin omale mehe;) Talle meeldib igaljuhul väga Parque del Tradiciones, sest ta istub seal päeval ja ööl. Keegi hea inimene oli talle ka paberilehe omatehtud luuletusega jätnud. Nimi on sel mehel arvatavasti Ricardo Palma.
Hiljem jalutasime Larco Mari, kus avastasime eriti suurepärase valikuga jäätisekohviku, pildil olev jäätis on Rafaello jäätis. (seda kommi me vist kõik teame...). Istusime terrassil, kust avanes päris mõnus vaade Vaiksele ookeanile, ainult Lima ilm jõudis vahepeal endiseks muutuda ning meil hakkas päris külm.

Ka Limas võib tuttavatega kokku joosta- nimelt kohtasime kohvikust välja tulles Kristjanit ja Helinat, kes olid samuti (juba otsa saanud) ilusat ilma nautima tulnud. Pärastlõunal kolisime oma asjad hostelist välja meie tulevasesse korterisse. Passisime seal veel üsna tükk aega, vaatasime filme, Kristjan vist magas ja Tata, Tonja ja Carlos ajasid omi asju. Ja täna hommikust me elamegi ametlikult siin.

Veider asi on see, et viimaste nädalate jooksul on meid "pulmad jälitanud". Vihje ehk möödunudaastasele reisipäevikule, milles kirjeldatud pulma- tuviteemalised draamad on ühele meie tuttavale üsna huvitavad (ja ilusad) tagajärjed toonud. Kõikidest asjaoludest ma parem pikemalt seletama ei hakka aga üsna naljakas oli see kui täna hommikul siia tulles Tonja mingit peruulaste pulmavideot vaatas. Tatjana ja Carlos nimelt abielluvad varsti ja seoses sellega on neil päris palju asjaajamist ka. See Peruu pulma video oli kohati üsna naljakas. Esiteks oli pruudil ja peigmehel pulmapäeval ikka päris palju poseerimist- neil oli tehtud selline väga seebika stiilis video umbes Westlife või millegi taolise liigutavate lugude saatel mererannal.

Naljakas oli see, et pruudil oli valge kleidi all mingisugune oranžikas riie (ka laulatusel) ja peigmehel (ning ka paljudel teistel pulmakülalistel) olid oranžid lipsud. Pärast laulatust tuli hullem tants ja trall ja läbu mingite üsna totakate mütsidega. Imelik oli see muidugi, et pruut ja peigmees trallasid suuremalt jaolt eraldi ja olid ikka lõpuks üsna täis (vahepeal tekkis meil kahtlus, et pruut on üldse ära kustunud). Ka vanad inimesed diskotasid ägedalt ja päris lõbus paistis olema. Muidugi pulmajärgasel päeval jubeda pohmakaga lebrases toas tõusta ja mõelda, et ohoh, ma olen abielus!, poleks just kuigi tore.

Käisime vahepeal kodu kõrval hiina toitu söömas (mis on üsna erinev sellest, mis USAs või Euroopas müüakse, selline pigem mage või magus kui terav või magushapu). Uudistasime ka kohalikus kaubakeskuses veidi ringi ja sattusime lemmikloomapoodi, kus olid akna peal pisikestes puurides tillukesed ja imearmsad kutsikad (Theale meeldisid eriti taksid) ning väikesed kassipojad (minu lemmikud). Thea juba arvas, et hakkab iga päev kaks tundi seal aknal passima kuni taksid on ühel päeval läinud...ning langeb siis masendusse. Loodatavasti asi ikka nii hull ei ole!

Thursday, August 24, 2006

Lima ja meie

Siin on näha, kui suur Lima tegelikult on. See koosneb umbes 30 linnajaost, mis omavahel väga erinevad. Sellel kaardil on ka mõned äärmised distriktid, mis kuuluvad Lima provintsi, mitte linna (aga on muidugi linnastunud). See hall osa mere ääres keset linna on hoopis teine linn, Callao. Tegelikult on linnad täiesti kokku sulanud, kuid ametlikult eraldi.

Praegu elame linnajaos number 6, Mirafloreses, ning laupäeval kolime linnajakku number 10, San Borjasse.
Lima nö vanalinn asub osas number 1, mille nimi on Lima (idees peaks ta olema turistikas, kuid tegelikult mitte just väga läikiv ega särav).
Marianne kool asub La Molinas, number 9. Nagu näha asub see päris kaugel nii et koolisõit combiga võtab üsna kaua aega. Kui San Borjasse kolime, siis veidi vähem.
Number 7 on Barranco, boheemlaste linnaosa, millest enne ka veidi kirjutanud oleme.

Kummaline on mõelda, kui palju inimesi kogu aeg ümberringi on (7-8 miljonit või enamgi), kuigi meil endal pole tõenäoliselt enamikesse äärelinnaosadesse (ega muudesse getodesse) kunagi asja.

Tuesday, August 22, 2006

Killukesi Limast

Lima kivine rand (aga lained on vägevad). Ajasime tükk aega juttu surfiõpetaja Carlosega, kes meist väga pilti tahtis teha.



Tükike Costa Verdet, mille kohal palju lendajaid.




Hiljem viisid jalad meid otsekui iseenesest Inka Marketile, kus leidsime taas palju põnevat, näiteks ülikaunid laamanahksed mütsid :D

Turult lahkusime aga hoopiski vilepillidega, ning kavatseme nüüd vilepillimeistriteks saada.


Sunday, August 20, 2006

Päikeseline pühapäev

Marianne:
Tänane päev on üldiselt hea õppetund selle kohta, et alati tuleb fotokas kaasa võtta, kuhu sa ka ei lähe. Hommikul sõitsime kiiruga San Borjasse, et üürilepingule alla kirjutada. Seda me ka tegime ja alates 1. septembrist neljaks kuuks on see korter seal meie kodu! Sisse kolime aga juba varem, järgmise nädala lõpus. Üsna naljakas oli see, et “peruu kapp”, mis minu toas on, oli üürilepingus lausa eraldi punktina mainitud.

Meie aadress Limas on:

Jr. Urquiaga No. 184 Dpto. 301
Torres de Limatambo
San Borja
Lima
PERU
Hehhee, postkaardid, kirjad ja joonistused on vägagi oodatud:D Ja jõulukaardid oleks mõttekas juba novembris posti pista, nimelt postivahetus Eestiga on siin äärmiselt aeglane.

Seejärel kutsusid Tatjana ja Tonja meid endaga kaasa restorani. Nimelt on peruukatel komme käia pühapäeviti kogu perega väljas söömas. Läksime Tatjana abikaasa Carlose autoga. See restoran oli Puerto de Mancora ning asus La Molina linnaosas, üsna minu kooli lähedal. Menüüs oli tohutult erinevaid mereanniroogi ja tekkis üsna segane hetk, kui Tatjana, Tonja ja Carlos kõik meile läbisegi seletada üritasid, et mis on mis.

Kui ma senikaua olen virisenud Peruu toitude üle, siis täna ma küll sõna otseses mõttes sõin oma sõnu. See oli ikka nämmm, kõik, mis me seal tellisime. Erinevaid cevichesid ja kalasid, ja karpe ja languste ja krabisid ja kalmaari ja kaheksajalga. Ja sinna juurde jõime chichat, mis on tüüpiline Peruu jook, maitselt nagu külm alkoholivaba glögi aga tehtud hoopiski mustast maisist. Üleüldse oli tegu äärmiselt kena restoraniga, sisustus oli maitsekas ja äärmiselt populaarne oli ta ka, rahvast oli palju ja lärm oli karm. Igajuhul kui meile külalisi tuleb Perusse, siis sinna me teid viime! Muidugi oli tegu üsna kalli kohaga, niiet iga päev seal just käia ei saaks.

Pärast sööki sõitsime veidi autoga La Molinas ringi, nägime ära, kus asub Banco Credito pealkontor, see oli täiesti terrorismikindel hoone, suurtel vaiadel, kaitseks autopommide eest (ehitatud 1980-ndatel, kui Peruus olid tõsised terrorismiprobleemid). Samuti asub maja all pommivarjend ja maja katusel helikopterite maandumisplats. Selle panga omanik on Peruu rikkaim mees. Tatjana ja Carlos mõlemad töötavad selles pangas, kuigi mitte samas hoones. Sellepärast ka niipalju infot.

La Molinas olles oli tunne, nagu viibiksime hoopis kuskil teises linnas- suured eramajad, mäed, värske õhk, palju taimi ja vaikus. Combisid eriti ei sõitnud, enamikel sealsetel elanikel (Lima kõige rikkamatel) on autod. See on mõnus koht elamiseks, kuigi ehk mitte siis kui oled vahetusõpilane, oht igavusse surra oleks liiga suur. Sõime jäätist ühes sealses kaubakeskuses. Nämmm…nagu Itaalias! Ka seal nägi kõik välja nagu USAs pigem.

Tatjana, Tonja ja Carlos on kõik ikka tõesti superhead inimesed, mõtlen, et meil on vedanud, et nendega tuttavaks saime! Pärast La Molinat sõitsime veel alla ookeaniranda, et seal veidi ringi vaadata. Lained olid meie meelest vägevad, kuigi teised ütlesid, et need pole veel üldse midagi. Nägime päris paljusid surfareid ka, Lima rannal on muidugi üks häda, nimelt vesi on päris saastane, kuna kogu linna reovesi tuleb sinnasamasse ookeani. Samas seal vee ääres võiks ka niisama tunde istuda ja laineid vahtida. Mõnus on. Thea vist siiski uurib surfamise kohta ka lähiajal.

Ahjaa- täna paistis Limas pea kogu päeva päike! Võiks lausa öelda, et esimest korda. Taevas oli muidugi ikka udune, aga ega siin paremat loota polegi. Aga ilus oli sellegipoolest…

Bailamos

Parque del Amor (pöörake tähelepanu ka puu alla varjuda üritavatele paarikestele :D)

Thea:
Eile päeval mõtlesime natuke ringi käia ja hakkasime astuma ühe vaatamisväärsuse poole, kuhu juba ammu olime mõelnud minna. Selle nimi on Huaca Pucllana ja me jõudsime sinna just sulgemise ajaks. Seetõttu lubati meil tasuta korra sisse pilk visata. See on tohutult suur inka-eelne ehitis keset Limat. Üsna veider ning uskumatu nägi välja.

Seejärel jalutasime mere äärde ning jõudsime ühte Costa Verde kaljuäärsetest parkidest, mille nimi on Parque del Amor. Saime kõvasti irvata, sest see, mis seal toimus, oli päris koomiline. Laupäeva pärastlõunal oli sinna kogunenud massiliselt paarikesi, kes kõik, punane roos käes, kuskil pingil istusid ja musitasid, või käsikäes ookeani vaatasid. Parematel pinkidel oli neid lausa tropis koos. Üldiselt on igas pargis mõned latiinopaarikesed, aga Parque del Amor oli küll vaatamisväärsus omaette.

Õhtul otsustasime lõpuks ometi välja minna ja Miraflorese ööeluga tutvuda. Alguses istusime oma lemmikkohvikus (põhimõtteliselt Lima gringokohvik :D). See on selline hästi mõnus koht, kuhu Kristjan ja Helina meid kohe alguses viisid ka. Atmosfäär on hea, koogid ja joogid ka hästi mõnusad.

Siis suundusime Pizza tänavale. Seal käis tõeline elu, rahvast oli palju ning kogu tänav on ääristatud lärmakate ja värviliste baaride ja restoranidega, mis öösel vist ühtlasi tantsukohtadeks muutuvad.
Potsatasime maha ühte Brasiilia stiilis baari, kus saime esialgu üsna palju naerda. Muusika oli mõnus, latiinorütmides, ja väiksel tantsupõrandal käis üsna hoogne trall, inimesed olid osad küll nagu seebikast välja astunud ja kohati päris naljakad. Peeti ka ühe tüdruku sünnipäeva. Inimesed olid küll eestlastega võrreldes kohati lopsakamad, aga keegi ei paistnud seda häbenevat ning mõned tantsisid ikka väga ägedalt.
Alguses istusime ja vaatasime ringi ning lõpuks otsustasime ka ise tantsima minna. Tjah...see ei läinud just märkamatult. Kui tantsupõrandale astusime ja esimesed liigutused tegime, jäid kõik teised enamvähem seisma ja jõllama ja me ümber tekkis ring. Isegi köögitöölised tulid üle ukse piiluma. Marianne ütleb, et tundis end nagu tantsiv tsirkusekaru. Kuskilt oli baari ilmunud veel kaks gringot ja need uudistasid meid ka väga hämmeldunult. Mõne aja pärast aga said kõik esimesest hämmeldusest üle ja paistsid meid omaks võtvat. Siis läks trall edasi ja tõesti väga mõnus oli sellise muusika järgi tantsida.
Äkitselt aga leidsime end sünnipäevakülaliste ringis sünnipäevalapse kõrval seismas ja tähistamas nagu oleks tema lähedasimad sõbrad. Saime isegi tüki torti. Kuna kõik teisedki vajusid kuskile torti nosima, otsustasime õues natuke tantsimisest maha jahtuda ning jalutasime läbi Miraflorese koju.

P.S. Võlgneme vabanduse kokalehtedele, sest kirjutasime alguses nende maitse kohta üsna pahasti. Selgus, et asi oli hoopiski kohutava maitsega kraanivees, millest me kokateed keetsime, ja normaalse veega tehtult on see päris meeldiv.


Ja mis kõige tähtsam:
HEAD EESTI TAASISESEISVUSPÄEVA KÕIGILE!!!

Friday, August 18, 2006

Ookeaniõhuses linnas

Tonja ja kartulid

Thea:
Me pole viimastel päevadel just üliaktiivsed olnud, sest kannata(si)me mõlemad erinevate haiguste käes. Mul on kerge külmetus ja Mariannel tõsisemad kõhuhädad (millest siin ükski turist ei pidavat pääsema). Aga ikkagi on uusi muljeid ja kohti.
Üks teemasid, millele siin palju mõtleme, on toit. See on lihtsalt üsna erinev ja me pole veel avastanud poest selliseid asju, millest ise midagi head kokata oskaksime. Restoranides/sööklates on toit enamasti väga hea, aga kogu aeg ei taha ka väljas süüa. Oleme ka sokolaadinäljas, sest kodust kaasa võetud Eesti sokolaadid on otsas (ühe kinkisime Tonjale, ja nad ütlesid, et väga maitsev oli). Aga lootustandvad on ühed suured sokolaadikommid, mis on päris mõnusad.
Mu vanemad tahtsid näha kartulivalikut poes (Peruus on tuhandeid eri sorte kartuleid), nii et osa sellest suutsin pildile mahutada, koos Tonja, meie rõõmsameelse peruulasest sõbrannaga.

Me praeguse katusekorteri lähedal on Surquillo turg, selline jube suur turg, kust võib kõike leida. Oleme seal käinud paar korda mahla joomas, seal on sellised eraldi Jugueriad ehk mahlajoomiskohad. Mahl pressitakse silme all värsketest puuviljadest ja väga hea on.

Mahlajoomiskoht Surquillo turul. Väiksemas klaasis on apelsinimahl ja suures toobis maasikad piimaga (nämmnämm)


Täna viis Kristjan meid korraks Barrancosse, Miraflorese lähedal asuvasse boheemlaste linnaossa. See oli tõesti kena, puude ja kaktuste, linnulaulu ja ookeanivaatega. Koht, kuhu mõni päev lihtsalt pelmeneerima minna (ja sokolaadikomme ostma).

Siis läksime oma tulevasse, praegu Tonja ja Tatiana korterisse, kus arutasime korteriomanikega lepingut ja muid asju ning leppisime kokku, et kirjutame üürilepingule alla pühapäeval. Sisse kolida saame loodetavasti 26nda paiku. Siis on meil olemas oma koduke siin Limas!

Pärast seda saatis Kristjan meid tagasi El Reductosse (meie katusekorterisse) ja aitas meil hostelitöötajatega mõnes asjas läbirääkimisi pidada, näiteks dusist tulev ainult tulikuum vesi ja puuduv telekapult:D

Muidu on siin ka ikka igasuguseid väikseid naljakaid olukordi. Ükskord näiteks, esimeste päevade jooksul, sõitsime taksoga ja kui saabus aeg maha minna, väljusid Kristjan ja Marianne autost. Minupoolne taksouks oli aga täiesti kinni kiilunud (või polnud see kunagi lahti käinudki), nii et hakkasin seda paaniliselt kangutama. Nägin, kuidas teised eemale jalutasid, ja äkki märkasid, et mind pole. Marianne vist sai suht soki, sest taksoröövimislugusid oleme liigagi palju kuulnud. Olukorda pehmendas asjaolu, et olime tegelikult keset täiesti lootusetut liiklusummikut, nii et kui sel taksojuhil oleks inimrööv mõttes olnud, oleks ta üsna haledalt läbi põrunud.

P.S. Ühes kirjas rääkis üks mu sõber ideest võtta pangalaenu selleks et mulle külla tulla. Sellest armsamat asja pole küll ammu kuulnud :D

Thursday, August 17, 2006

Peruu kool

Marianne:
Eile oli siis mu esimene koolipäev ka ära. Need, kes räägivad, et Hanken (kool, kus ma muidu käin) on keskkooli jätk, pole küll midagi näinud. Koridorides käies hakkas tunduma, nagu oleks kuskil USA keskkoolis. Sellises veidi getokas, ehk küll. Toolid on kõik sellised, et tillukese lauaga ühes tükis.

Esimene kursus oli Peruu ajalugu, seal olid kõik õpilased nii 17-18 aastased. Lausa hämmastav kui mitte midagi nad ei tea. Esmalt pani mind imestama, et nad polnud midagi kuulnud Pinochetist, ja siis selgus, et Hitleri tegudest Euroopas polnud neil ammugi aimu. Ja siis on veel mingi 7 prantslast ka seal kususel. Me hakkasime täiega naerma kui õpetaja hakkas sissejuhatavat tunnikontrolli tegema, et teada saada meie algteadmisi Peruu ajaloost. Asi lõppes siiski sellega, et vahetusõpilased said kirjutada vabas vormis kirjandi kultuurilistest erinevustest.

Kuna tegu oli peaaegu et keskkooliõpilastega, siis oli neid üsna huvitav jälgida. Olid sellised popid ja trendikad väikesed peruulased, ja siis oli ka üks täiesti USA filmide moodi nohik poiss, prillide ja traksipükstega:P Ja kui õpetaja mainis, et varst lõpetame tunni, hakkasid kõik oma asju rämeda kolinaga kokku pakkima.

Peruu noortel on Peruu edust (ebaedust) üsnagi rassistlik arusaam. Et Tsiilil ja Argentiinalläheb sellepärast hästi, et seal elavad valged. Minumeelest on asi ikka selles, et kas asju võetakse mõistusega või mitte. (mis puudutab küll inimeste temperamenti). Aga vähemalt ülikoolis õppivad noored paistavad tegeikult oma maa suhtes üsna negatiivsel arusaamal olema. Minu ettekujutus sellest, et kuumaverelised latiinod ei ole arad ja tahavad kangesti sõna võtta, lahtus ka üsna kiiresti- kui õpetaja küsis, et kas kellelgi on arvamusi, olid kõik sama vait kui kuskil Eestis või Soomeski.

Sealt kursuselt leidsin ma omale ka sõbranna, ühe peruulanna, kes mulle päras koolis ringi näitas ja nii mõnestki asjast paremini aru saada aitas. Näiteks ei teadnud ma, et õpilaspileti nimi on peruu keeles fotocheck. Seisime seal sabas mingi pool tundi ja kui järts minuni jõudis, selgus, et pilti ei tehtagi, kuna inimest, kes pilte teeb, lihtsalt pole. (saa siis aru või mitte, see saba oli pildistamissaba). Ja raamatukogust saab raamatuid laenutada ainult 1ks päevaks. Õnneks on aga kooli kõrval üsna mitu töökoda, kust saab üsna odava raha eest paljundatud raamatuid osta. (ja ilma selle vaevata, et ise pead lehti keerama ja paljundama).

Teine kursus, mis mul eile oli, oli marketingikursus neljanda ja viienda aasta üliõpilastele, kes olid enamjaolt 20-21! Jah, Peruus on normaalne kui 21 aastaselt lõpetatakse viieaastane kõrgharidus. See kursus üllatas mind mitme asja poolest. Esmalt seetõttu, et ma ei saanud õppejõu jutust mitte midagi aru! Hiljem selgus muidugi, et ka peruukatel oli sellega raskusi, kuna see mees oli vist hiinlane. Ja samuti üllatas mind see, et selle kursuse sisu oli üsnagi elementaarne ja teisest küljest selline, mida ma olen juba õppinud varem (küll mitte Hankenis).

Ja õppetöö korraldus on siin selline, et semestris on 2 eksamit, ja siis veel 4 hinnatavat tunnikontrolli. Lisaks sellele on osades ainetes veel grupitööd, mida arvestatakse lõpuhinde panemisel. Väga raske just ei tundu olema, ainult et tunnikontrollid ja see, et igaks loenguks peab õppima, on veidi harjumatud.

Ma olin juba ennem aru saanud, et kui hea on Hankenis õppida ja ausaltöeldes praegu saan ma sellest veelgi rohkem aru. Kunagi ei pea sabades seisma (kui sööklajärjekord välja arvata;)), klassiruumid on ikka päris mugavad (asi, millele ma varem kunagi mõelnud pole), ja üldse, ma saan asjadest aru. Kuigi samas, ega Peruu koolilgi väga viga ei ole. Huvitav on küll, ja kuidas veel!

Monday, August 14, 2006

Nazca jooned, ufod ja Kenny

Marianne:
Oma reisi kolmandal päeval sõitsime Nazcasse, et vaadata kuulsaid Nazca jooni. Varahommikul asusime Huacachinast teele Ica poole, et buss Nazcasse võtta. Kuna aga selgus, et liinibussil polnud just eriti palju väljumisi, siis meil soovitati võtta collectivo. Enne kui me jõudsime taibata õieti, et mis see collectivo täpsemalt on, leidsime end juba ühest garaažist hiidsuure 1950-ndate Ameerika auto esiistmele surutult väljasõitu ootamas. Pärast mõningat viivitust kaasreisijate otsimise ja nähtavasti ka juhi hommikusöögi tõttu, asusimegi teele. Sõit oli jällegi pikem kui arvata võisime ning tee läks läbi lõputute kõrbete.

Umbes pärast kahe ja poole tunnist sõitu leidsimegi end Nazca Plaza de Armaselt. Selle Plaza de Armasega on üldse üks tore asi, et vist pea igas Peruu linnas on selline olemas ning asub linna keskuses, niiet võõras linnas taksot võttes on see üldiselt kindla peale minek. Nazcas leidsime kohe sealtsamast Plaza de Armaselt ka mõistliku hinnaga hosteli ning mõne aja pärast võtsime sealt ka lennureisi. Üldiselt linnana on Nazca üsna igav koht ja veidi mannetum kui Ica, kuigi muidu sarnane. Söögikohad olid kõik üsna maitsetu sisustusega (nagu tavaliselt:D) ja midagi põnevat polnudki.

Selle lennuasjaga olime koba peale vägagi täppi pannud, nimelt see mees, kes meie lendu organiseeris, paistis mingi kohalik tuus olema (ta oli ka Thea Rough Guides mainitud). Igaljuhul kulges see meie lennuvärk üsnagi valutult, sest nagu me aru saime, pidid enamikud inimesed ikka lausa tunde seal lennuväljal passima, kuigi turiste oli ka Nazcas äärmiselt hõredalt. Lendasime erinevate lennukitega, mõlemad juhi kõrvalistmel, mis on üldiselt selline ägedam istekoht. Minu lennuk oli kuuekohaline ja Theal vaid neljakohaline. Alguses oli see lendamine kohe täitsa põnev ja nauditav, aga kuna lendur keeras koguaeg kujundite näitamiseks, siis läks mul üsna pea süda kohe päris pahaks.

Aga Nazca joontest siis niipalju, et neile, kel Peruus aega limiteeritult ja raha ka väga pillata pole, ma seda trippi ei soovitaks. Need kujundid olid kõik lennuki pealt näha küll aga üsnagi väikselt. Tegelikult tekkis üldse mulje, et see asi on kuidagi ülepaisutatud. Seal leidus lisaks nendele kuulsatele joonistustele veel hulgaliselt muid jooni, sirgeid ja kaarjaid ja selliseid nagu teokarp, palju suuremaid kui joonistused ise. Kõik need suured jooned kokku andsid küll natuke ürgse ufodroomi mulje kokku tegelikult. Samas aga need joonistused olid küll inimese kätetöö ja miks mitte ka lihtsalt meelelahutuseks? Koolibri oli päris kunstipärane, samas koera oli küll keegi mitte nii väga andekas autor valmis vorpinud. Nendest joonistustest oli kõige müstilisem ehk astronaut, kes meenutas mulle kõige rohkem Kennyt, või siis tõesti mõnda tulnukat skafandris. Aga midagi müstilist nende joontega ikka on küll…

Lennujaamas kujunes mõningal määral teravaks elamuseks ka see, et üks muidu muhe vanaonu ähvardas mind tappa – asi oli selles, et ma ei tohtinud ühtedele teistele turistidele paljastada hinda, mis me lennusõidu eest olime maksnud. Igaljuhul ta tegi seda latiinoliku veenvusega, niiet mine sa tea, kas tal oli tõsi taga või mitte...:D
Tagasi hotelli minnes hakkasid hädad pihta, mul olid nimelt juba Paracasest saati kõhuhädad kallal ja sellele lisandus ka kerge palavik. Theal oli külmetus kallal. Reisi viimane õhtu muutus kokkuvõttes veidi kannatustemaiguliseks. Mõtlesime veidike ürgsete inimeste maailmale ja ka ufodele ja üldse asjadele. Tegelikult on siinviibimine tekitanud huvi geograafia ja ajaloo vastu Lõuna-Ameerika vaatepunktist, on niipalju asju, millest ma tahaks aru saada. Ja taimedest ja lindudest ja loomadest me kumbki ka eriti ei jaga kahjuks…

Ei saaks öelda, et lennuk just väga otse sõitis...

Ja eile hommikul me hakkasime tagasi Lima poole sõitma. Natukene mittetore tunne oli küll mõeldes lõputule hallusele ja saastatusele, ent eks siin Limas ole omi häid külgi ka. Kõigepealt sõitsime Icasse sellise kohalike väikese bussiga, kus igaljuhul elu käis kogu aeg. Inimesed söövad kogu aeg bussis ja iga natukese aja tagant tuleb mõni väike tüdruk või mutike midagi müüma. Meie kõrval oli üks kahe lapsega perekond, kelle ühest lapsest ma ka pilti tegin. Ta läks päris äksi täis kui ma talle pärast digikast näitasin, et mis välja tuli. Edasi Icast sõistime juba suure liinibussiga, kus saime omale “gringo klassi” piletid, 3 soli kallimad aga see-eest piisavalt suure jalaruumiga.


Selle väikese tripiga nägime üllatavalt palju, süstisime endasse tõelise Peruus ringireisimise pisiku (mina ka mingi teise, kohutavaid kõhuhädasid põhjustava pisiku), imestasime selle üle, et miks siin ikka üldse turiste pole…mis siin ikka seletada, jube äge oli! Peruu on maa, mis on väärt külastamist, ja seda ma julgen ka väita siis, kui ainult mingit imetillukest osa ise näinud olen.

Kõrberalli, oaas ja Ica


Thea:
Ärkasime hommikul selle peale, et üks hosteli töötaja karjus väljas kõva häälega “diez soles, diez soles”. Ta tegi seda kohutavalt pikka aega järjest, ja neil peruulastel paistavad üldse vägevad häälepaelad olevat. Pärast seda vahejuhtumit lesisime veel mõnda aega voodis oma roosa aknaga toas.
Lõpuks end üles ajanud, läksime hommikusööki otsima. Hosteli siseõues ilusas pillirookatusega baarikeses seda pakutigi. Selgus, et viibime päris kenas kohas. Hosteli ümber asuvad eelmisel õhtul hiiglaslike varjudena tundunud mäed osutusid tohututeks valgeteks liivaluideteks – olime ju tõelises oaasis keset tõelist kõrbe.
Sõime pannkooke šokolaadi ja banaanidega ning nautisime basseini kaldal istudes esimest tõelist päikesepaistet üle mitmete päevade.

Seejärel mõtlesime jalutama minna, et näha, kus me õigupoolest asume. Üsna varsti jõudsime laguuni äärde. See suur ja ilus palmide ja linnulauluga ümbritsetud veesilm asub täiesti keset tühja, viljatut kõrbe. Päris müstiline.

Panime end kirja kõrbetuurile, mis koosnes buggy-sõidust ja sandboardingust. Ega me nendest asjadest tegelikult eriti midagi ei teadnud, aga tundus põnev. Buggy-sõidu suhtes olime natuke hirmul, sest Paracase giid rääkis eelmisel päeval, et just oli mingi buggy laguuni sisse sõitnud ja turistid surma saanud, ja et neil pidavat üldse tihti õnnetusi olema.

Buggy peale istudes läks hirm veelgi suuremaks. Buggy ise on suur dziibi moodi auto, millel on katuse ja seinte asemel paksud metalltorud, sisse mahub koos juhiga 9 inimest. Pärast turvavööde kinnitamist ja oma elu eest ise vastutamise allkirja andmist (hõõõ..mitte väga julgustav) hakkas buggy niimoodi kihutama, et kerge surmahirm tekkis ja kätega pidi metalltorudest väga kramplikult kinni hoidma. Ja see oli veel Huacachina tänavatel... Seejärel sõitis auto kõrbesse, otse järsust luitest üles ja tõeline sõit hakkas pihta. Buggy ei tunne piire, sõitsime üles pea 90kraadistest luidetest, tegime mäekülgedel järske pöördeid, sõitsime alla nii järskudest mägedest, et auto lihtsalt lendas üle liiva! Kihutasime ja kihutasime, vappusime ja lendasime, ajapikku läks surmahirm üle ja asendus naudinguga. See oli nagu ameerika raudtee, aga puudus igasugune kindlus, et auto tõesti maandub või ümber ei rullu. Kõrb olin täiesti tühi, ainult kõrged luited ja tuul. Ja meie oma buggyga.


Ühel hetkel pidas juht auto kinni ühel väga järsul serval ja ulatas meie lumelaua taolised asjad. Algas sandboarding. See läks päris liivaselt, alguses potsatasid kõik (autos olime meie, 2 taani noort, ja üks inglise paar teismelise pojaga) iga mõne meetri tagant maha, nii kui hoog suuremaks läks.Pärast mitmeid erinevaid luiteid läksime ühele eriti karmile, kus suutsid juba mitmed täitsa püstiselt alla lauatada. Sandboarding on tegelikult väga mõnus, sest hoo saab hästi sisse ja luited on kõrged, ja erinevalt lumelauatamisest on kukkumine palju pehmem.

Mina (Thea) sandboardimas

Kihutasime veel buggyga, lendasime ja karjusime, lõpus kohtasime veel teist buggyt ning juhid pidasid maha ägeda ralli.Tagasi jõudes olime üleni liivased, kuid äärmiselt rahulolevad ja mõtlesime, et seda tahaks mõnikord veel ette võtta. Sellist turismi võib vist küll kogeda ainult siin Lõuna-Ameerikas, Euroopa ja veel vähem USA ohutusnõuetele ta ei paista just vastavat. See lisab asjale tohutult vürtsi ja tõelisust, ja adrenaliini.
Üks liivaluide, millest alla lauatasime. Valge täpp seal ülal on üks inglastest.


Käisime veel basseinis ujumas ning sõitsime siis Icasse, mis asub Huacachinast mõne km kaugusel. Takso viis meid Plaza de Armasele (naljakas, et absoluutselt igas Peruu linnas tundub olevat Plaza de Armase ehk Relvade Väljaku nimeline keskväljak). Ica jättis meile täitsa hea mulje, päike paistis ja elu käis. Jalutasime turul ringi, seal müüdi igasuguseid asju pulmatortidest ravimite ja vetsupaberini.

Mingi hetk astus meie juurde politseinik, kes vibutas sõrme ja ütles, et eiei, sinna tänavale ei tohi minna. Tjah, üleminek rõõmsast kesklinnast karmi getosse on siin üldiselt üsna järsk, mis piirab ahistavalt meie, gringode, liikumisvabadust.

Siis ostsime natuke kommi ja istusime Plaza de Armasele pargipingile. Äkitselt astus meie juurde vanamees, kel olid käed täis piiksuvaid kummiloomi ja muid naljakaid asju, mida ta pargis lastele müüs. Me hakkasime ühe naljaka keelt suust välja ajava mängulooma peale üsna kõvasti irvama. Vanamees aga vaatas meile otsa ja hakkas rääkima. Ta rääkis Jumalast ja inimestest ja Jeesusest ja jumalikust tarkusest ning armastusest, hinge surematusest ja muu kaduvusest. Ta rääkis seda kõike nii, et saime tõesti aru, hoolimata oma vähesest keeleoskusest (eriti mul). Ta kõneles ja kõneles, rääkis nii suu, silmade kui kätega ja ajataju tundus kaduvat. Mõtlesin juba vahepeal, et tal on hüpnotiseerivad võimed.
Lõpuks ütles Antonio (nii oli vanamehe nimi), et me suleksime silmad ja küsis, kas võib meid õnnistada. Vaatasime Mariannega üksteisele otsa, kahtlused polnud veel täiesti kadunud, on ju teada, et peruulastel on varuks igasuguseid gringopetmisnippe. Olukord oli ka päris naljakas, sest Antoniol endal olid silmad hardalt kinni ja ta hakkas laulma, ja äkitselt märkasin, et inimesed pargis jõllitavad meid. Vägisi kippus naer peale. Samas aga tundsin, et Antonio mõtleb seda kõike tõesti südamest. Ma ei julgenud silmi päris kinni ikkagi panna, aga vaatasin alla ja püüdsin ta laulu kuulata. Laul oli vahepeal muutunud, see oli rohkem nagu pobisemine või loitsimine mingis võõras keeles. Hispaania ega ladina keel see polnud, võibolla siis ketšua või mingi muu indiaanikeel. Lõpuks andis Antonio meile õnnistuse, vaatas lõpmatult sõbraliku pilguga otsa ning jalutas edasi oma kummiloomadega.
Istusime pingil edasi, äärmiselt hämmastunult ja jahmunult. Ausalt öeldes oli isegi päris kahju, et ta ära läks ja see jumalateenistuse moodi jutlus ja laul otsa said. Mõne aja pärast mõtlesime, et tahaks, et Antoniost ikka mingi mälestus jääks ja otsisime ta pargist jälle üles. Marianne ostis endale kummikonna ja mina kummipardi. See kummaline vanamees jäi igaljuhul hästi meelde, ning tema sõnadele ja tohutult sõbralikule ning inimeste ja maailma vastu armastust täis pilgule mõeldes tekib sees hea ja soe tunne.

Pärast seda ostsime veel turult banaane, ühelt väga pahuralt ja nõmedalt vanalt nässilt. Polnud midagi teha, tema oli ainus, kes banaane müüs. Marianne ütles, et nägi silmanurgast, et näss vahetas banaanid salamisi ära ning tõesti, hostelisse tagasi jõudes selgus, et need banaanid olid täiesti söömiskõlbmatud. Väga vihaleajav.
Hostelisse sõitsime tagasi omamoodi taksoga. See on nagu mootoriga velotakso, põhimõtteliselt on mootorrattale kabiin ümber ehitatud. Kogu Ica oli selliseid liiklusvahendeid täis.




Hiljem läksime õhtust sööma laguuni äärde, restorani, mis paistis olevat väga populaarne, sest turistid ootasid isegi ukse taga, et sisse saada (kuigi restorane oli palju). Saime aknaaluse koha, kust oli hea vaade tähevalguses helkivale laguunile ja eriti kohalikule bändile, kes restorani akna all mängis. See koosnes põnevatest sulelistest ja karvastest laamavillast kampsunite ja mustade kiharatega peruu muusikutest, seal oli trumme, kitarr ja flöödilaadne asi, ning mängijad olid tõesti muusikast ise haaratud.

Rännak lõunasse

Merilõvid, keda Ballestase saartel oli palju
Paracase rand ja pelikanid
Marianne:
Praeguseks oleme juba Limas tagasi aga vahepeal jõudsime teha väikese kolmepäevase reisi. Asusime teele neljapäeva varahommikul ja sõitsime bussiga linnast välja lõuna poole. Esimest korda nägime ka kohe päris hulle aguleid – selliseid, kus inimesed tõepoolest enamvähem pappkarbist majades elavad. Aimu saime ka Lima tohutust suurusest- linnal justkui ei paistnudki lõppu tulevat. Päris kummaline on mõelda, missugune võiks olla ühe inimese elu liivasel mäeküljel väikeses hurtsikus – ümberringi mitte midagi ilusat. Kuidagi veidralt mõjuvad ka täies hiilguses lehvivad Peruu lipud, mis on vaata et suuremadki kui see osmik, mille katusel ta on.

Bussiga sõitsime umbes kolm tundi ja läksime maha Pisco linna lähedal. Seal eriti midagi vaadata polnudki, prügi oli igal pool maas ja takso aknast nägime ka kahte tüüpi, kes relvadega ringi jalutasid (sedapuhku mitte turvamehed ega sõjaväelased, vaid lihtsalt tavalised külapoisid). Sõitsime Paracasesse, kus asub rahvuspark ja Islas Ballestas. Nii kui maha saime, tulid reisikorraldajad meid piirama ning lõpuks ostsimegi neilt kaks erinevat tuuri.

Esimene oli Ballestase saarte tuur lahtise mootorpaadiga. Meie reisijuht nägi väga äge välja – selline pruun ja tark vana indiaanlane.
Kõigepealt näidati meile suurt mäeküljele joonistatud küünlajala kujutist, mille vanus ja otstarve on siiani teadmata. Pakutakse, et see võib olla seotud Nazca joontega või siis hoopis piraatidega, või näiteks vanaaegsete inimeste külvikalendriga.

Ballestase saared on väikesed, kaljused ja üleni kaetud erinevate lindudega. Meri oli vägev, sinakasrohekat värvi ning eriti tige. Nägime palju erinevaid linde, ka pingviine (selliseid väiksemapoolseid), merilõvisid palju ja päris lähedalt, nad nimelt elasid sealsetel saartel ja ümbruses. Lisaks sellele leidus kõikvõimalikke karpe ja krabisid ja muud taolist. Mõnus oli see, et tegu oli täiesti loodusliku kohaga ja võis kindel olla, et kõik loomad – linnud olid tegelikult õnnelikud ja vabad.

Tagasiteel lendasid meie kõrval linnud pikas rivis peaaegu veepinnal nagu mõnes filmis ja saime üle paadi ääre suure sortsaka ookeanivett vastu vahtimist.




Merilõvide rand

Paadi pealt maha tulles ootas meid üks mees, kes viis meid järgmisele tuurile, Paracase loodusparki. Selgus, et me olime 10 dollari eest omale eratuuri saanud. Algul me vaatasime natuke flamingosid binokliga ning tutvusime väikeses muuseumis Paracase loomastikuga (taimestik puudus, kuna tegu oli kõrbega). Tegelikult ongi nii, et kohe Vaikse ookeani rannikult hakkab pihta kõrb, nii imelik, kui see ka ei tunduks. Ja see kõik oli lihtsalt liiga vägev, et seda õigupoolest kirjeldada või piltidega edasi anda. Kõik oli suur…ja päris. Imelik küll, et Ameerikas (ükskõik kas põhja või lõuna), on kõik suur, vähemalt looduse mõttes.

Tundus, nagu me oleks jõudnud maailma äärele, Vaikse ookeani ranniku vihased lained ja kõrb, täielik vaikus, lõputu tühjus ja kõrged kaljud. See kõik oli kunagi olnud merepõhi, üleval kõrgel kaljuserval korjasin taskusse paar ürgset teokarpi. Ühes kohas ronisime alla rannale ka, seal kohtasime veel mõningaid turiste, aga üldiselt oli kõik täiesti inimtühi. Seal all rannal nägime ühte merilõvilaipa. Ja palju teokarpe ja surnud krabisid oli seal ka. Imelik, et Euroopas näeb nii vähe loomulikke asju, ja kui ka midagi väga erilist on, siis on kõik turistibussidest üleujutatud.




Kaks raisakotkast päikeseloojangut vaatamas


Minu jaoks jäigi Paracas kuidagi imedemaaks ning vägev oli mõelda, et see kõik on ju alles ALGUS. Võibolla sõidame sinna veel kunagi tagasi, aga seljuhul tuleks telkida, kuid telke meil ju pole.
Küsisime oma giidilt ka, et kas talle meeldib Paracases elada, ning ta vastas, et muidugi, kuigi vaevalt ta selle üle kunagi eriti juurelnudki oleks. Õhtul, kui juba pime oli, sõitsime bussiga Icasse. Teekond oli muidugi pea pool tundi pikem kui kohalikud lubanud olid, aga samas mitte ka tapvalt pikk. Icast võtsime kohe takso Huacachinasse, kus asus hotell, mida Kristjan meile soovitanud oli. Sõidu ajal elasin ma üle päeva närvikõdi hetke, sest vahepeal polnud tee ääres kohe üldse mitte midagi ja mõtted taksojuhi võimalikest kuritegelikest kavatsustest hakkasid hirmutama. Aga jõudsime siiski eluga kohale ning võtsime omale vannitoaga toa. See hotell oli täis igasuguseid gringo rändureid, mis oli kohati imelikki, sest üldiselt olime ikka ainult peruukaid igalpool näinud.

Kuna oli pime kui kohale jõudsime, siis ei saanud me algul selget sotti asjadest, et kus me oleme ja nii edasi, aga võibolla parem oligi, nii jätkus ka järgmiseks päevaks rohkem üllatusi.


Wednesday, August 09, 2006

Unenäoline turg ja palju kala

Mirafloreses on kokku põimitud igasuguseid arhitektuuristiile


Inka Market ja üks müüjatest

Thea:

Täna on olnud päris tegevusrohke päev. Nagu meile tavaks, ei kulgenud see just täiesti plaanikohaselt, aga põnev oli ikka. Hommikul linna minnes viisime pesu pesumajja ning mõtlesime vaadata, mis telefonid maksavad. See lõppes sellega, et ostsime endale telefonid, täiesti uued ja korralikud Nokiad, ausalt öeldes uskumatult odava hinna eest. Alguses hinnatabelit nähes mõtlesime, et niipalju tuleb maksta iga kuu järelmaksuna, kuid see oligi kogu hind. Nii et nüüd on meil peruu telefoninumbrid.

Seejärel läksime oma naabruses asuvasse cevicheriasse cevichet sööma. See on selline Miraflorese ja Surquillo piiril asuv lihtne söögikohake. Ceviche osutus seal aga väga heaks ning teise roana saime igasuguseid mereande. Muidugi oli kohal ka Inca Kola.

Ceviche
Cevicheria kelner (ta püüdis täiega ägedat nägu teha, aga silmad jäid ikka kinni)

Seejärel plaanisime istuda combisse ning sõita Callaosse, Lima küljes asuvasse sadamalinna, et vaadata, mis seal on.

Sinna me aga ei jõudnudki, sest sattusime tänavale täis igasuguseid poekesi ja turgusid, "inka marketeid", kus leidus täiesti uskumatult põnevaid ja ilusaid asju: inka käsitööd, laamanahkseid tekke ja mänguloomi (eriti pehmed ja karvased), igasugu suveniire, pudi-padi, ilusat keraamikat, hõbe- ja muid ehteid, dzunglist pärit liblikaid ja isegi nahkhiiretopiseid, kootud pontsosid, sokke, mütse ja kampsuneid (lastekampsunid on üle mõistuse armsad), kauneid ja kummalisi maale ning kõike muud. Need turud olid lõputud, käisime seal ikka mitu tundi ringi. Kuigi me muidu kumbki erilised soppajad ei ole, tuli seal küll kange tahtmine neid ägedaid asju endale saada. Jalutasime muudkui ringi ja jõllitasime kõike. Lõpuks ostsime endale mõlemad ühe mõnusa teetassi indiaaninaiste pildiga. Aga veel paljugi jäi meid sinna tagasi ootama.

Nüüd oleme tagasi oma katusekorteris. Ausaltöeldes jääme ikka veel iga õhtu mingi 8 paiku väga uniseks. Nii et üldiselt läheme vara magama ja tõuseme vara üles. Siin läheb aasta ringi iga päev kell 6 hommikul valgeks ja kell 6 õhtul pimedaks. Olen natuke telekat ka vaadanud ja see on päris naljakas. Kanaleid on päris palju ja tuleb igasugu häid filme. Muidugi on ka väga palju seebikaid, need paistavad siin väga popid olevat. Ja nagu Kristjan meile ka kinnitas ja siiani tõesti tundub, on need inimesed siin tegelikult ka selllised nagu seebikates. Üsna dramaatilised. Sellega seoses tuleb öelda, et uudiseid on ka väga põnev jälgida, sest siin tõesti toimub kogu aeg midagi. Eile näiteks tuli järjest kaks uudist enesetapukatsetest. Esimene oli mees, kelle naine oli maha jätnud, ning ta tahtis selle pärast tornist alla hüpata. Lõpus tuli ta siiski nuttes alla. Järgmine mees tahtis ka kuskilt alla hüpata, täpselt ei saanud aru miks, kuid lõpuks ta endine tüdruk tuli ja veenas ta ümber. Siis avastati kuskilt Limast 5 tonni kokaiini ning mingi mees ründas oma naist matšeetega. Ja mingis kohas hakkasid kõik inimesed korraga tänavat pühkima harjadega (selle pointist ma ei saanud täpselt aru). Üks populaarne tõsielusari on ka, "senjoora Leon". See on nagu peruu variant ricky lake showst või midagi. Nägin mingit episoodi, kus üks abielupaar lahkas oma probleeme. Lõpuks hakkas mees igaljuhul nutma ja nad leppisid ära. Niipalju kui olen kuulnud, pidavat peruu naised tõeliselt osavad manipulaatorid olema, nagu seebikateski. Niipalju siis televisioonist.

Üritasime täna tänaval ka inimestest pilti teha. Nagu juba mainisin, on nad siin üldiselt sõbralikud, väikesed ja tumedad. Meeste keskmine pikkus võib olla mingi 165 ja naistel midagi 150ga. Mõned latiinod on ka pikemad ja mägilased veel lühemad.

Saiamüüja See tüüp, kes combist pea välja pistab ja karjub, kuhu see läheb






Kennedy park