Sunday, March 04, 2007

Ühe seikluse lõpp

Meie seiklus on nüüd sellekskorraks läbi. Dsunglist tagasi tulles sõitsime Limasse ja sealt juba Madridi kaudu Tallinnasse. Veebruari algusest oleme Eestis tagasi, kogu südame ja hingega, kuigi eks osake jäi sinna ka...

Paneme siis ilusti blogile ka punkti, sest meie edaspidistest tegemistest kuulete ju niigi!

Ja alati, kui küsimusi on, võite ju ühendust võtta,

theaviks@hotmail.com (Thea Viks)

mammu356@hotmail.com (Marianne Sepp)

Uhh, olge mõnusad! (nagu meiegi)

Teekond

Meie armas ujumistiik, mille elanikeks olid kalad, kilpkonnad ja üks pisike kaiman.


Luis


Tädi, kes meile süüa valmistas


Tyson, kellega Thea end samastas



Ayahuasca taim





Rõõmus põssa Sebastian





Lora


Oma päris viimase nädala Peruus veetsime Iquitose lähedal dsunglis, kohas nimega Kapitari. Selle koha peremeheks on Luis, kes on shamaan ning tegeleb paljude asjadega nagu näiteks kooli rajamine dsunglielanikele ning taimedega ravimine.
Täpsemalt ma sel teemal enam ei peatu, ainult tahaks mainida, et selleks, et inimesi taimedega aidata, ei ole absoluutselt tarvis näha hallutsinatsioone ega kogeda tugevaid väliseid jõude- kõik saab ikkagi alguse meie seest!
Kui kellelgil on huvi teada saada, millega me viimasel nädalal tegelesime, olete lahkelt lubatud meie enda käest järgi küsima.

Tuesday, February 27, 2007

Sekeldusi jagub

Hugo

Marianne:

Viimasel päeval Mancoras saime tuttavaks ühe ehtemüüjaga, kelle nimi on Hugo. Ta oli selline päris naljakas tüüp- väike, pikkade juustega ning igasugu kulinaid täis riputatud. Hugo seletas ka mingil juba tuttavaks saanud viisil äärmiselt palju. Lõpuks jätsime temaga äärmiselt dramaatiliselt ja südamlikult hüvasti (pärast meie pikka südamlikku sõprust). Üldse, me olime mingil seletamatul põhjusel kõikide ehtemüüjate seas väga popiks saanud. Isegi g-d suvatsesid meiega rääkida.

Arena Blancas jätsime Tõsisele Tüübile ja Naksile hüvastijätuks mõned postkaardid. Ühe taha kirjutasime kirja ka- aga eesti keeles. Igaljuhul kui keegi peaks Mancorasse sattuma, astuge sealt läbi ja aidake see poistel ära tõlkida!

Ja algasid ka jamad meil – nimelt Florese bussist, millele meil piletid olid, jäeti meid lihtsalt maha. Tädi, kes meile piletid juba mitu päeva tagasi müüs, oli lihtsalt kohad kinnitamata jätnud. Kuna kohti bussis polnud ja ainuke firma esindaja oli idioot, saime lihtsalt raha tagasi ja hakkasime uut bussi otsima. See polnudki nii lihtne ülesanne. Olukord paistis nutune aga lõpuks leidsime Ormeño bussi, mis pidi hiljem välja minema.

See buss jäi tulles pea 1,5 tundi hiljaks aga muidu oli üllatavalt mugav ja söök ka hea. Kui ma jägmisel hommikul kell 7 Trujillos ärkasin, hakkasin halba aimama- me oleksime pidanud selleks ajaks palju kaugemal olema. Ja nii ta oligi- me lihtsalt veeresime- bussil oli midagi viga. Meil õnnestus veeta veel 10 väga iroonilises meeleolus tundi (eriti Chimbotest läbi sõites), kahtlustades vahepeal, et tsunami, maavärin või mõni muu looduskatastroof on lihtsalt Lima vahepeal minema pühkinud ja et bussijuht ise ka ei tea, kuhu sõita.

Kohale me siiski jõudsime, kell 5 õhtul alles küll. Sattusime eriti vääraka taksojuhi otsa, kellega tekkis üsna karjumisrohke draama. Vahepeal käisime söömas, saime kokku netipunktitüdrukuga ja tegime lennuki check-ini internetis ära. Õnneks. Sest teel lennujaama läks takso Via de Evitamientol (kiirtee Limas) lihtsalt katki ja seda veel nii nõmedas kohas, kus ühtegi teist taksot ka polnud. Lõpuks olime sunnitud bussi võtma mingisse kohta, millest meil aimugi polnud. Seljakottidega kuskil Santa Anita ja San Juan de Lurigancho vahel täistuubitud bussi ronides oli küll tunne, et jamasid meil jätkub.

Ega see koht, kus me maha läksime, ka just mingi mõnus koht ei olnud. Olin seda päeval Limasse sõites läbi bussiakna näinud ja poleks elu sees osanud arvata, et pean seal samal õhtul pimedas taksot otsima. Tänu ühele naispolitseinikule me siiski saime takso ning taksojuht osutus ka täitsa toredaks tüübiks (kuigi äärmiselt halva diktsiooniga). Kõik hea, lõpp hea, lennujaamas saime isegi veel veidike passida. Ma ei hakkagi väitma, et mul pärast kõiki neid jamasid lennusõiduhirmu (jaa, ma lõin kogunisti peruulase kombel risti ette kui õhku tõusime) ei olnud aga kohale me jõudsime!
Praegu on hommik ja me oleme Iquitoses, ei saja, eks näis, mis saama hakkab.

Meie sõpsid Mancoras


Tõsine Tüüp

Thea:

Praegu oleme viimast päeva Mancoras. Kuna siin on kliima poolest päris karm – tänaval on talumatult palav, kuid meri on (praegu) külm, siis oleme terve rea igasuguste terviserikete käes olnud.

Muidu on päevad möödunud ikka uskumatult palju pelmeneerides. Väike vahelepõige – lamame praegu basseini ääres ja just tuli mingi onu oma pojaga, kellega me kunagi rääkinud pole, meid “hüvastijätuks” filmima – vahel tundub, et leidub isegi meist napakamaid inimesi. Nad tegid oraegu eriti südantlõhestava video sellest, kuidas me lepime kokku järgmine aasta siin taas kohtuda ja lauajalgpalli mängida. Oijah, soodad, mis soodad nagu Marianne just sügavmõtteliselt ütles. Me kahtlustame, et need tüübid on osa sellest suurest gängist, kes siin terve nädalavahetuse möllasid – sellised keskmisest hullemad lapsed ja nende karaokefanaatikutest vanemad.

Oleme nüüd Arena Blancas, kus juba kolmandat korda viibime, ka personali hulgast sõpru leidnud. Põhilise personali moodustavad kaks poissi, Tõsine Tüüp ja Naksitrall. Tõsine Tüüp ehk Enrique on absoluutselt haruldane nähtus: 22-aastane põhja-peruulasest töönarkomaan. Me pole kunagi näinud teda hotelli territooriumilt lahkumas – ta tööpäev on hommikust hommikuni. Ta teeb siin kõike, alates administratsioonist kuni laste poolt basseini visatud madratsite putitamiseni.

Naksitrall ehk David on võluvalt naksitralliliku olemisega eriti koomiline tüüp. Ta ajab siin igasuguseid asju (näiteks koristab) ja assisteerib Enriquet kui viimane vahel väsimusest kokku kukub (eile õhtul magas ta basseini ääres, oli vist vaba õhtu). Siis on veel Tõsise Tüübi väikevend Junior. Tema on koristaja. Meie tutvusringkonnas on üldse palju koristajaid, nagu oleme märganud. Laupäeval veetsime nendega päris lõbusa õhtu, mängisime lauajalgpalli ja irvasime Naksitralli üle, keda üks väike koer ründas.


Naksitrall kogu oma hiilguses

Junior ehk Tõsise Tüübi vend
Täna on kahjuks aga viimane päev, niisiis. Selleks korraks oleme aga Mancoraski piisavalt taune asju korda saatnud. Mina näiteks pidasin pimedas muusikakeskust kohvimasinaks või siis jäin üsna laia publiku ees kättpidi prügikasti kinni. Kahtlustame, et teised arvavad, et me tõmbame midagi. Aga noh, see pole midagi uut.

Monday, February 26, 2007

Tagasi salsarütmidesse

Kuu keskpaigas, ehk 16. jaanuaril hakkasime tagasi lõuna poole liikuma. Ekvadori busside kohta ma just kiidusõnu ei leia. Esimene buss, millega Canoast Portoviejosse sõitsime, oli eriti hull. Nägime, kuidas üks onu koos oma istmega õhku tõusis kuna iste oli lahti. Ise pidime tagapingilt, kus me alguses istusime, ära minema peale seda kui me mõlemad Theaga umbes poole meetri jagu õhku tõusime ja oma pead peaaegu et vastu bussilage ära lõime. Tegelikult oli auklikust teest paju hullem see, et vihma sadas, bussijuht kihutas ja bussi kummid olid täiesti siledad. Käisime vinka-vonka ühest teeservast teise.

Portoviejos läksin ma väga dramaatiliselt oma katkist (teibiga lapitud) kahekümnedollarilist lahti vahetama. See ettevõtmine tundus üsna masendav kuna Canoas olid kõik kindlal arvamisel, et seda raha ei võta keegi kunagi vastu. (ja ma ometigi sain selle Quitos rahaautomaadist!). Õnneks suuremates linnades nii karmi rahaprobleemi ei ole.

Portoviejost viis meid tee edasi Jipijapasse ja sealt järgmine buss juba edasi Montañitasse. Ecuadori busside juures on hea või siis halb asi see, et peal käib meeletult palju müüjaid. Ja osta saab kõike- apelsine, kookosvett, mahlapulki, keedetud maisi, limonaadi, jäätist, kana kartuliga, salchipapaseid, maiustusi, kõikvõimalikke rasvaseid pirukaid jne. Ainult et seda juhtub tihti, et just seda ei tule keegi müüma, mille järgi parajasti just isu on.

Montañitast olime kuulnud niipalju, et on hea rand ja et on surfikoht. Igaljuhul üllatusime päris korralikult kuna tegu oli ühe eriti karmi g-urkaga. G-stiilis baare ja restorane ingliskeelsete siltidega olid kõik kohad täis ja g-sid oi kui palju! Kusjuures oli selline noor ja trendikas rahvas, mitte rändurid. Huvitav, kas kuskil USA-s või Inglismaal reklaamitakse Montañitat kui eriti lahedat kohta, kus rannas lebotada ja öösel täiega pidu panna? Noh, eriti kui seal ägedad surfarid ringi liduvad.

Rand oli Montañitas muidugi tõepoolest eriti ilus. Hinnad aga hirmuäratavalt kõrged. Meil muidugi õnnestus endale jälle üks mõnus urgas leida, kus naabriteks prantslased, kes kangesti tutvust sobitada tahtsid.

Mulle aga jääbki Montañita veidi süngena meelde, kuna sel õhtul kui seal olime, peeti matuseid. Surnu oli keegi 85-aastane kohalik mees. Veidtaks tegi kogu asja kõigepealt see, et leinamarssi ja matusekõnet lasti tänaval valjuhäälditest. Kõige hullem oli aga see, et õhtul hiljem seisis kadunukese kirst koos leinajatega põhilisel baaride tänaval, ümbritsetuna peomeeleolus lällavatest g-dest.

Ahjaa, mul oli vahepeal üsna karm külmetus nohu, köha ja hääleprobleemidega tekkinud.

Järgmisel hommikul kell 5 sõitsime bussiga Guayaquili ja sealt edasi Huaquillasesse, mis on piirilinn. See teine buss oli vastik, kuna muutus lõpuks täiesti külavahebussiks. Thea ees istus üks magav ekvadori junn, kelle suhtes Theal olid kurjad plaanid. Õnneks ta siiski midagi ei teinud ning piiril õnnestus meil selle junniga lausa tuttavaks saada. Meie, tema ja veel üks naine oma pojaga olime ainsad, kellel oli vaja migracionesist passi templid saada.

Piir oli sama vastik, kui eelmine kord. Koos kauplesime omale takso ja saime Tumbesisse. Taksojuht muidugi mõtles meid Theaga petta, kuid pärast lõugamist ja vihast vaidlemist me midagi siiski ei maksnud. Tumbes tundus ka seekord eriti vastik, kuna igasugu tüüpe ja tüngategijaid on seal ikka päris palju.

Mancorasse sõitsime combiga, nautides oranži apelsinpäikseloojangut ja kuulates armsaks saanud salsalugusid (mis meid juba piiril tervitasid). Ekvadorlastele paistavad tuus reggaeton ja igasugu hingelised ballaadid rohkem meeldivat. Mancoras melu käis ja näha on, et oktoobris oli siin ikka harukordselt vaikne.

Avastasime, et hotelli basseinis oli räigelt must ja rannas oli liiga pime, nii et ujuda ei saanudki. (ega see mu nohule ja häälele just head poleks teinud, kuigi soolase veega kuristamine pidavat kasulik olema).

Täna hommikul pani meid nördima vihm ja ilmateade, mis midagi paremat ei luba. Olime sunnitud Piuras käima (peaaegu 4 h sinna ja sama palju tagasi). Aga õnneks saime Iquitose lennupiletid ostetud. Minu külmetus on veidi vaibunud, ent see eest on hoopis Thea haigeks jäänud. Tagasiteel kottpimeduses kuskil Sullana ja Talara vahel sain ma mingi võimsa eufooriasüsti, mis mõjub siiamaani. Muidu ma ei kirjutaks, kui magada saab. (luksus pärast pidevaid pikki bussisõite ja hiliseid kohalejõudmisi). Thea ammu magab. Oijah, rahu, armastust ja väikeseid vikerkaari!

Saturday, February 24, 2007

Paradiisirannad on olemas

Marianne:

Järgmisel hommikul pidime Quitost edasi rannikule Mantasse minema. Mul olid kerged terviseprobleemid Sanist/marjadest ning tuju rikkus see, et kõik kogu aeg üritavad tünga teha (ja teevadki!). Buss hilines väljumisega üle tunni aga õnneks oli muidu normaalne. Seal pakuti isegi süüa – papas al hilo tillukeses pakis ja kahtlast värvi limonaad. Filmivalik oli sama vägivaldne kui teel Quitossegi. Jälle nägime 3 actionfilmi, sealhulgas juba teise Jackie Chani viimase kolme päeva jooksul ning siis veel ühe eriti räige vangladraama.

Jõudes üle kõrgete mägede, hakkasd ilmuma vanemad peruulaadsed hurtsikud, õhk läks soojaks ja niiskeks ning taas nägime ühte eriti kaunist päikeseloojangut. Viimase aja bussisõitudel on ikka eriti jube palju mõelda jõudnud. San Pedro on kuidagi mälu värskendanud ja asjadele selgema pilguga vaatama pannud. Samuti oleme eriti palju unenägusid nägema hakanud ning rahulikkust ja positiivsust asjade suhtes on palju juurde tulnud. Praegu muidugi aega iseenda jaoks mul on.

Pimedas ja üsna väsinuna jõudsime Mantasse, mis ei jätnud just kuigi sügavat muljet (bussijaama ümbrus). Leidsime omale enam-vähem vastuvõetava hotelli ja läksime magama. Olime tagasi troopikas. Mul oli mõtlmispohmakas.

Meie toa aknast
Thea:

Mantast sõitsime mööda rannikut Canoasse, mis pidavat olema parimaid randu Ecuadoris. Ja me ei pidanud pettuma – Canoa on pisike küla ( rahulikumgi kui Mancora) suure sinise ookeani kaldal. Oleme siin juba mitmendat päeva, veedameid mitmeid tunde vees ( ookean on imesoe), ja veel rohkem tunde valge liivaga rannal võrkkiiges lebotades. Leidsime omale lihtsa, kuid mõnusa öömaja, mille aknast avaneb vaade otse ookeanile ja sisse puhub mõnusat sooja tuult.

Mõnus on siin olla küll. Eile võtsime ette pika jalutuskäigu mööda rannaäärt – jah, Ecuadoris leidub tõesti veel inimtühjasid paradiisirandu. Kuigi kui seal kaugel rõõmsalt ujuma läksime, kõrvetas Mariannet mingi kahtlane mere- elukas päris karmilt. Jah…ka paradiisirandadel on omad varjuküljed.
Täna lesisime harjumuspäraselt võrkkiiges kui ühed kohalikud meid endaga merele kutsusid. Sööstsime paadiga üle lainete ja vaatasime vahepeal, kuidas kalurid, noor poiss ja vana mees, võrke välja tõmbasid. Igasuguseid veidaid elukaid oli seal, camarone (mida nad tegelikult püüdma läksid) said nad aga vähe. Paadi ümber passis pidevalt suur parv linde, lootusrikkad näod peas.

Elu siin Canoas on tõesti mõnus, kuid varsti peame hakkama tagasi lõuna poole sõitma.













Thursday, February 22, 2007

Kaks piletit ekvaatorile, palun!

Mõmmikud jõudsid ekvaatorile- mina lõuna- ja Thea põhjapoolkeral.

Marianne:

Järgmisel hommikul alustasime päris vara – Quito meenutas Helsingit oma karge õhu ja korralikkuse poolest. Kiikusime mõnda aega ennastunustavalt ühes pargis ning pärast sõitsime bussiga koloniaal-Quitosse. (linna ajalooline osa). Bussisõit oli meie jaoks päris karm ja tugevat ohutunnet tekitav, sest tänavad olid väga järsud ning tee oli teravate kurvudega ning läks mäest ülest-alla. Lisaks sellele ei läinud buss hästi käima ka.

Vana Quito oli muidugi natuke rohkem ligadi – logadi kui linna uus osa ,aga seda ka kõige- kõige pehmemas variandis. Võrreldes Centro de Limaga oli Quito ajalooline keskus ikka väga ilusate majadega ning muidu ka kena ja viisakas. Vaatasime veidi ringi ning shoppasime õige pikalt ühes odavas nännipoes (ma valisin omale plätusid).





Edasi tahtsime ekvaatorile minna kuna Quito asub väidetavalt ainult 13 km sealt lõunapool. Sõitsime kõigepealt tükk aega rongi meenutava metrobussiga, oles ise üsna hirmul, kuna bussijuht kihutas rämedalt (peale eilset bussiõnnetust oli närv eriti püsti). Metrobusside lõppjaamast läksime teise bussi peale, firma “Transhemisferico” – sihtpunktiks “Mitad del Mundo”. Buss oli päris täis ja meil polnud õieti aimu ka, et kuhu täpsemalt minema peame. Theale üritas vahepeal üks Jehoova tunnistaja linnugripivastaseid ravimeid müüa.

Lõpuks pidime maha minema ja meid ootas ees üllatatuslikult ekvaatoriteemaline park. Kusjuures, ekvaatorile oli sissepääsupilet 2 USD. Ekvaatorijoon ja ilmakaared olid kenasti maha märgitud, nii et saime hulganiselt totakaid pilte teha. Muud seal just eriti palju vaadata polnud – mõned näitused olid ka. Tagasitee kesklinna oli sama segadusseajav kui minek – aga kohale me jõudsime.
Õhtul sõime jälle itaalia toitu - ainus, mis veel üle pole visanud. Riisi ei taha enam üldse näha. Mahlad on ka siin Ecuadoris veidi teised kui Peruus – näiteks mingi puutomat ja mõned, mille nime ma ei suuda meelde jätta – aga päris head.


Ekvaatori teemapark


Hull päev

Cuenca Parque Central. (Ecuadoris nimelt ei harrastata väljendit Plaza de Armas)

Thea:

Edasi sõitsime Cuenca poole, kus õigupoolest peatusime ainult selleks, et poolitada pikka Quito teed. Cuenca on kena ja puhas linn – nagu Euroopas peaaegu. Saime tuttavaks mõnede politseinikega, sõime ühes nõukaaegset kultuurikeskust meenutavas kohas ja järgmine hommik asusimegi Quito poole teele.

Buss, millele istusime, ei olnud just kõige õnnestunum valik. Sõitsime läbi kõrgete mägede ja ta peatus iga külakase juures, et igasugu karvaseid ja sulelisi tüüpe peale lasta. Need olid põhiliselt üsna mittepuhta olemisega indiaanlased, kelle põhitegevus oli vahekäigus jalutades vastu Mariannet hõõruda. Kuigi jah, meie taga istusid kaks üle pika aja kõige hullemat haisukolli, keda näinud oleme.

Bussisaaga tipphetkeks sai hetk, kui buss ühele autole otsa sõitis. Jah, me elasime üle bussiavarii. Kõik rappus ja kolises räigelt. Õnneks kellegagi siiski midagi hullu ei juhtunud, kuigi ettejäänud auto oli ikka täiesti sodi. Kõige tipuks, avariile järgnenud kaoses meid rööviti. Seda tegid kaks kolumbia trolli. Jäime ilma Marianne kosmeetikakotist, vihmakeebist, kolmest kõrvarõngast, kotikesest batoonikommidest ja ühest telefonist, mis küll Ecuadoris ei tööta. Olime väga nördinud ja seda ei vähendanud sugugi tükk aega vihma käes seismine ja bussi ootamine.

Marianne:

Seal õnnestus meil leida ka üks sõbranna vana ecuadori tädi näol, kes ka meiega seal bussis oli. Koos saime ühe teise bussiga Quitosse. Ega päev, või õigemini päeva lõpp just paremaks ei kujunenud. Quito bussijaam jätti üsna ebameeldiva mulje – pealegi oli seal üsna võimatu taksot saada. Lõpuks tegi veel taksojuht meile tünga ka. (kuskohast meie pidime teadma, et taksodes makstakse taksomeetri järgi ??!?)

Pärast mõningat jalutamist pimedas kesklinnas külma vihma käes leidsime siiski üsna normaalse öömaja ning lõpetasime päeva ameerikaliku Pizza Huti kogemusega.

Wednesday, February 21, 2007

Saaga San Pedro

Peasüüdlane tulel podisemas





Marianne:

Järgmisel hommikul vara saime kokku Oscariga ja istusime kella 6.30-sele bussile, et sõita kuhugi kaugemasse külasse. Üks Oscari lemmikväljenditest oli “no sé” (ma ei tea) ja igaljuhul teel Johni juurde kasutas ta seda õige palju ise rõõmsalt naerda mugistades. Sealt külast viis tee meid mägede vahele, jõeni, sealt üle silla ning muutus lõpuks õige kitsaks jalgrajaks. Saime üsna kaua kõndida oma kottidega kord mäest üles, kord alla. Ega Oscar ise ka täpselt ei teadnud, kuhu me läheme, aga lõpuks me ikka kohale jõudsime.

Johni elamine oli väga lihtne ja karm, sisustusele ta eriti just tähelepanu ei viitsinud pöörata. Ta oli seal mägedes juba 24 aastat elanud. Ise oli ta selline pikk ja hele ning meenutas meile veidi vananevat (ja räsitud) Keni.Peab ka kindlasti mainima, et ta oli äärmiselt muheda ja meeldiva olekuga – tõenäoliselt elu nii mõnusas kohas keset loodust ja ka 100 korda San Pedrot on talle mõju avaldanud. Seal oli ka üks teine maja/onn, kus elas ajutiselt Sam. Tema oli üks väga muhe, heatahtlik ja seltsiv ning äärmiselt hipilik ekvadoorlane.


Sam koos limadega


Kõigepealt käisime Johni ja Samiga kaasas kui nad lehmi lüpsid ning seejärel ütles John, et limasid on vaja. Kuna keegi meist täpselt ette ei kujutanud, kuidas San Pedrot keedetakse, siis arvasime, et tegu on olulise kompondendiga. Läksimegi siis Oscari ja Samiga lima-jahile. Tee (mis puudus tegelikult) kulges mitu korda üle kärestikulise mägioja, järsust kaldast üle ja läbi tiheda võsa. Ühes kohas kasvasidki limad – välimuselt nagu meie sidrunid. Korjasime neid suure hulga, kuigi jah, kellelgi ei olnud tulnud pähe kotti kaasa võtta. Kui oma retkelt tagasi jõudsime, teatas John, et San Pedro sisse siiski limat ei panda, aga et neid on lihtsalt tore süüa. Algul vaatasime ehmatusega, kuidas nad neid sõid, sest meie arusaamade järgi pidi see ikka eriti hapu olema. Aga tegelikult olid limad eriti magedad.




Oscari roosa juuksekaunistus



Johni hobune

Järgmise ettevõtmisena läksime ujuma. Tee läks läbi karjakopli, mis oli tõeline miiniväli ning alla jõe äärde saamine osutus ka üsna keeruliseks, kuna mingit teerada lihtsalt polnud. Ujumiskoht, mille kohta Sam väitis, et see on “bien rico”, oli kohe peale kärestikku, karmi voolu ja tugevate keeristega. Vesi aga oli väga mõnus – eriti puhas, karge ja värkendav. Oscar käitus nagu tõeline dzunglipoiss – hüppas muretult vette ja ronis kõrgele kaljule. Tagasiteel tõdesime, et Samil puudub vähimgi suunataju – meil õnnestus lehmakoplis ära eksida – ja see polnud just teab mis suur koht. Pärast külastasime veel koos Samiga kohta, mis oli nagu Johni viljapuuaed – seal kasvasid apelsinid, paltad ja muud asjad. Sam pakkus meile ühe puu otsast mingeid punaseid marju, mida ta küll ei tundnud, ent mis paistsid maitsvad.



Bien rico, nagu Sam ütles...


Oscar



Edasi järgnesid vaiksed tunnid – San Pedro supp kees, John läks magama, Sam kadus kuskile ära, Oscar luges raamatut ja meie istusime ja suhtlesime Johni koertega. Üha enam hakkas paha. Lõpuks ma ropsisin ja karm kõhulahtisus oli ka. Ootasime edasi. Ühel hetkel teatas John, kes oli üles ärganud, et nüüd on aeg. San Pedro jook oli kollane ja lõhnas nagu odav Gamarra söök (kartulikeeduvesi, mis on hapuks läinud).
Mina, Thea ja Oscar jõime igaüks pool tassitäit ja siis läksime rohu peale ootama. Algul ei juhtunud midagi – Oscar ja John lobisesids ja lihtsalt süda oli väga paha. 45 minutit hiljem otsustasime oma kruusid tühjaks juua. Mina hakkasin kohutavalt ropsima hetk enne seda – ka läbi nina. Aga kuna mul hakkas pärast parem, jõin oma kruusi ka tühjaks. Siis jäime vait ja ootasime. Koht, kus me olime, oli iseenesest väga kaunis ja müstiline. Pime heinamaa mägede vahel, kaks valget hobust tähistaevas ja hulganisti helendavaid putukaid. Kas kujutlusvõime mõjul või siis San Pedrost hakkasime vaikselt ka üht-teist nägema – aga natuke ja pigem nagu silmamoondusi mitte nagu filmi nagu ayahuascaga.

Thea nägi: nilbeid päkapikumütsiga tegelasi ning härjapõlvlasi, mina näiteks seda, et Oscar on puu otsas. Vahepeal läksime Theaga vetsu – käia oli küll raske, nagu oleks purjus. Kui tagasi tulime, hakkasime Oscariga rääkima. Selgus, et tal ei olnud ka eriti mingit mõju. Ta vaatas kella, mis oli pool üheksa alles ja me kõik hakkasime rämedalt hirnuma, sest olime ette kujutanud, et on juba sügav öö. Veelgi rämedamalt hakkasime aga hirnuma siis, kui kuulsime Oscarilt, et Sam oli terve pärastlõuna oksendanud – tõdesime, et meil on marjamürgitus.
Üldse saime palju naerda, nii et San Pedro võtt just väga hingeline kogemus ei olnud. Puu otsas olid hobused, vanamees ja poodud potsataja/piparkoogimehike. Mingil hetkel ma nägin, et Thea näeb välja nagu John Lennon ja Thea, et Oscaril on habe. Oscar ise ei näinud suurt midagi, ainult natuke ehk taevas. Lisaks kõigele me nihkusime pidevalt oma tekkide sees. Thea nägi jõge ja mina seda, millel on hispaania keeles halb nimi – helendavat teerada. Hiljem aga mõju justkui suurenes – Thea ei tundnud üldse oma keha ning tundis oma kehaosi uutena – näiteks oma hambaid. Ka nägi ta puudes palju silmi. Mul hakkasid silmad nii palju pöörlema, et üldse ei saanud lõpuks neid lahti hoida. Ainult infrapunatäpikesed ja jooned ning hambad ja oranžid pallid olid kõikjal. Magama ka ei jäänud – ainult väga veidrad unenäod olid.

Thea:

Niisiis otsustasime lõpuks magama minna – Sami onnikesse. Kobistasime raskustega mäest üles – mina kätega vehkides, sest pidevalt tundus, et ei käsi ega ilmaruumi pole üldsegi olemas. Marianne nägi aga minu meelest seletamatul kombel välja nagu Shakira, kui ta parasjagu turris juustega suure teki sisse mähituna onni poole kakerdas. Onnikeses voodis magas Sam. Või noh, pärast seda kui Oscar talle taskulambiga näkku osutas, ta enam ei maganud (järgmisel hommikul ütles ta, et tundus, nagu oleks mingi suur auto talle otsa sõitnud). Igaljuhul, onnis oli valida vooditaolise lavatsi ja väga niru ja kopitanud madratsi vahel. Kobisime sujuvalt voodisse, nii et Sam ja Oscar kahekesi madratsil pidid olema. Sani mõju kestis enamvähem kogu öö. Mul oli pidevalt tunne, et mu kõrval on kuristik (nagu heinamaalgi).
Hommikul ärgates ja välja minnes kohtasime Johni meid eriti muheleva näoga ootamas. Jutt John Lennonist ja muust taolisest oli juba temagi kõrvu ulatunud. Sõime hommikust ja passisime niisama Oscariga. Oscar on selles mõttes küll haruldane tüüp, et me ei tea ühtegi teist peruulast/ekvadoorlast, kellega lihtsalt vaikides istuda saaks. Ta on džunglist pärit ja kannab pidevalt juustes roosat paelakest, välja arvatud ujumas käies kui ta oma kiharad valla päästab. Lisaks peab ta oma sõbraga tätoveerimisvõistlust, kes enne 12 tükki täis saab. Oscaril on 3 veel puudu. Igatahes, Oscarile endale San Pedro sel õhtul eriti ei mõjunud, kuid meie ohjeldamatu kõkutamine (mis tegelikult pole väga haruldane, kuid Oscar seda ei tea) innustas teda veel proovima. Ta kavatseb järgmine nädal uue kruusitäie võtta. Me vaikselt loodame, et äkki saab Oscarist uus Vilcabamba šamaan – tal paistab selleks sisu olevat.

Igaljuhul, pärast mõna tundi passimist väga uimases olekus otsustas John meid ise tagasi Vilcabambasse viia. Tal oli kahe istmega auto. Meie Mariannega pressisime end kõrvalistmele ja Oscar ning Sam seisid taga kastis. Oijah, siis hakkas sõit pihta ning peab ütlema, et pärast seda rallit, mille John meile (ise rõõmsalt irvitades) korraldas, ei paku ükski džiibisafari vist enam väga pinget. Sõitsime läbi jõgede, kuristikuservadel ja igasugustel kahtlase väärtusega teehakatistel. Müstiline, kuidas Sam ja Oscar seal taga püsti suutsid püsida (ega nad just väga ei nautinud vist).

Jätsime oma sõpradega hüvasti ja veetsime õige Sani-pohmase päeva (või hoopiski marjamürgituse-pohmase, kes seda teab). Meie hosteliperemees oli põnevil me seikluste kohta ja soovitas meil mingisse külla minna ja müstilisi putukaid süüa, kes ka nägemusi tekitavad (seda pakkusid välja ka teised ekvadoorlased). Need putukad ei paistnud aga just kuigi sügavat kogemust pakkuvat.

Igaljuhul, järgmisel hommikul läksime Vilcabambast ära – isegi kahju oli lahkuda, kuna see kahtlane külake oli juba armsaks saanud. Igal tänavanurgal võis kohata mõnd tuttavat nägu, olgu see Oscar või kasvõi üks me piisamrotitaoline tuttav või Casanovast bussionu.



Ratsa rohelistes mägedes

10. jaanuar

Marianne:
Vilcabambas algas meie “Saaga San Pedro”, sest tegelikult olime siia tulnud just sellepärast, et olime kuulnud, et Vilcabamba on San Pedro koht.

Thea:

San Pedro on teine Peruus ja Ecuadoris levinud iidne nõiajook. Seda tehakse San Pedro kaktusest. San Pedro kogemus peaks ayahuascaga võrreldes olema kergem, kuid siiski mingile eesmärgile viima.

Sattusime ühte pisikesse lihtsasse hostelisse, mida pidas väga veider, kuid tore perekond. Olime seal ainsad kliendid. Küsisime neilt San Pedro kohta ja saime teada, et see on Ecuadoris ära keelatud ja üsna raske saada. Lõpuks siiski leidis peremees mingi kontakti ja saatis meid ühte Vilcabamba baari küsima kedagi Migueli, kes pidavat šamaan olema. Nii me tegimegi, kuid meie küsimuse peale ehmatas Miguel (kelle välimusest õhkus šamaanlikkust) täitsa ära ega tahtnud San Pedrost rääkidagi, jõllitades meid hirmunud pilgul.

Olime sellest päris löödud, kuid sel õhtul tegi me hosteliperemees meil tuju paremaks, demonstreerides oma (hiigelsuure) koduapteegi saladusi. Me ei saanudki täpselt aru, millega ta tegeles, aga midagi kahtlast see oli – küla pealgi liikusid selle kohta päris hmm...huvitavad jutud :D

Järgmisel hommikul läksime ratsutama. Meiega oli kaasas Oscar, kellest (kui palju ette tõtata) sai meie tore sõps. Hüppasime hobuste selga, tõmbasime kauboikaabud pähe ja hakkasie kappama. Tegelikult oli see päris karm matk – mööda kitsukesi kaljuteid ja läbi kärestikuliste jõgede – kartsime, et hobuse jalg vääratab ja lendame laias kaares kuskile. Kui aga juba kõrgele mägedesse jõudsime ja hobused kuristiku äärel kappama hakkasid, tekkis küll täiesti muinasjutu tunne – kas oleksime osanud arvata, et ratsutame kunagi läbi vägevate Ecuadori mägede, päike paistab ja tuul vuhiseb kõrvades?!! Meie väikese matka sihtpunkt oli üks juga – hüppasime seal all veidi ringi ja kiljusime. See tehtud, alustasime tagasiteed oma armsate hobuste seljas.

Meie giid Oscar, kes paistis Vilcabambas ja selle ümbruses üldse kõiki tundvat, teatas, et võib meid juhatada kahe inimesde juurde, kes San Pedro seansse korraldavad.

Marianne:

Üks neist oli Felicia, austria tädi, kes elas natuke Vilcabambast väljas. Sinna me kõigepealt läksimegi, vapralt mäest üles ronides, hoolimata oma ratsutamisest ülivalutavatest jalgadest ja tagumikest. Felicia kodu oli kenasti peidetud, väravat viis üks trepp läbi puudesalu. Õue peal kasvas suur san pedro kaktus ja tal oli mitu koera ja kassi. Meie tuleku puhul pani ta mingi hare krishna plaadi peale ja pidas ilusa ettekande sellest, milline tema korraldatud San Pedro rituaal välja näeb. Sealt ei puudunud ka annetused Pachamamale lillede, veini ja maiustuste näol. Kõik see viitas sellele, et ta tahab raha saada – aga et nii palju nagu 50 dollarit, lõi meid küll pahviks. Lõpuks läks asi natuke ebameeldivaks kauplemiseks kätte ja me tulime sealt tulema. Imelik küll, kas ta ise kunagi sani ei võta? (Meie meelest peaks palju sani võtnud inimene küll kuidagi teistmoodi mõjuma.)

Käisime otsimas ka teist San Pedro tüüpi, Santiagot, kes elab Vilcabambas, kuid teda ei olnud kodus. Ka tema maja oli osavasti peidetud. Õnneks oli Oscaril siiski ka kolmas idee. Ta helistas ühele oma tuttavale kanadalasele, kes elab kaugemal mägedes. Tema oli nõus, aga tingimusel, et peame ise kaktust koorida aitama. Samuti tuli sinna kuidagi kohale saada. Ka toitu tuli muidugi kaasa võtta veidi, aga põhiline see, et San Pedro enda eest ta raha ei nõudnud.



Tuesday, February 20, 2007

Ära Peruust

Maaliline kompositsioon magavatest surfaritest

7. jaanuar

Thea:

Mancorast lahkusime 3.jaanuaril, kui rahvamass veidi väiksemaks oli jäänud. Sõitsime kõigepealt linna nimega Sullana, mis on tõenäoliselt üks paremaid näiteid põhjaperuulaslikust eluviisist. Need inimesed võtavad elu kahtlemata vabalt, kuigi tundub, et nii palju päikest ei tule alati kasuks. Aeg-ajalt käib nende loogika üle mõistuse. Näiteks Sullana ühes popimas kohvikus istudes tellisime mõlemad endale ühe mahla. Meie särtsakas kelner mõtles natuke: “Üks mahl....ja üks mahl....” ning naeratas siis selgusele jõudes:”Kaks mahla!!!”. Oijah, need inimesed on üldiselt kirjeldamatud.

Sullanast hakkasime sõitma Ecuadori poole. Otsustasime seekord minna teise piiripunkti kaudu, mis asub rohkem sisemaal. Tee sinna oli väga ilus: lopsakas loodus ja mäed. Piiripunktis olime ainsad turistid, nii et see läks kiiresti (eriti võrreldes eelmise korraga). Teel Lojasse näidati bussis mingit eriti jubedat filmi koduvägivallast. Nojah, latiinode kodutülid on ikka üsna hirmsad.

Õhtul jõudsime Lojasse ning järgmine hommik vaatasime seal ringi. Ecuador paistab selle kandi põhjal ikka kõvasti paremal järjel olevat kui Peruu – puuduvad hurtsikud, tänavad on puhtad ja üldiselt pole sellist peruulikku reegliteta läbi igal pool (millega me juba harjunud oleme). Inimesed on kuidagi ümaramad (kuigi mitte paksemad) ning räägivad veidralt.

Lojast sõitsime edasi Vilcabambasse, idüllilisse külakesse, mis on tuntud selle poolest, et inimesed elavat seal hästi vanaks. Elu paistab siin küll väga rahulik ning tervislik olevat. Küla asub orus, mida ümbritsevad kenad rohelised mäed.





Friday, February 16, 2007

Vanaaastaõhtu







Thursday, February 15, 2007

Ja nii ta tuli!

2. jaanuar
Marianne:
Trullallaa, ikka veel Mancoras. Seekord on siin kohe päris mõnus olla. Heh, isegi hotellis mäletati meid, kuigi meie eelmise korra basseinidiskot on vist üsna raske mitte mäletada. Isegi magada on hea erinevalt eelmisest korrast. Igaljuhul 30.ndal kui me kohale jõudsime, oli rahvast lademes ja iga hetkega tuli juurde. Muidugi söögikohtade teenindus oli sama vilets kui eelmine kord. Põhjaperuulased on nii kohutavad, et paneb ahastama. Enamasti tuleb minna ja ise omale istekoht otsida ja siis ise menüü kuskilt hankida. Selleks, et keegi tuleks tellimust võtma, peab tükk aega vehkima, sest nad lihtsalt ei näe sind. Ja lõpuks (ei, mitte lõpuks, arve tuleb ka kuidagi ära maksta) tuleb toit. Enamasti jõuab ära unustada, mida tellinud oled.

Aga ookean on mõnus – lained ja veelkord lained. Täna hommikul jõudsin arusaamale, et enamik mu viimaste päevade mõtteid tulead Vaiksest ookeanist...mmmm. Muide Mancora kohana hakkab küll ajudele käima – siin on ainult üks tänav (mis on ka tegelikult Panamericana maantee).

Igaljuhul 31. detsembril suplesime korralikult ookeanis, jõime kokku üle liitri värskeid mahlasid. Rahvast oli ikka eriti palju ja aina tuli juurde. Rannas oli päris palju telke ja niisama inimesi. Aasta viimane päikeseloojang koos tarodega oli hingemattev. Suur apelsinipäike ja meri. Pärast käisime lasanjet söömas ja veskarit tõmbamas. Seal veskaribaaris nägime ühte eriti tugeva nohkarigeeniga tüüpi – prillide ja ülestõmmatud sokkidega. Vaeseke üritas kõigest väest oma “lahedatest” peruulastest sõprade ringi sisse suruda, aga teda ei lastud ja siis ta hõljus õnnetult, joogiklaas käes, ümber seltskonna.

Kuskil kella kümne ajal läksime randa koos oma rummi ja koolaga. Paljud olid omale lõkked teinud ja see meenutas eesti jaanipäeva. Istusime maha ja varsti tulid ühed peruu junnid meid oma olematu lõkke äärde kutsuma.

Thea:
Selle olematu lõkke ääres võeti meid väga soojalt vastu, kuid üsna kiiresti märkasime, et olime tõeliste hüperfriikide gängi sattunud. Seal oli üks väga valge suuremat sorti naine – juba kaugelt vaatasime, et paistab gringa olevat. Ta osutus sakslaseks, ja veel äärmiselt omamoodi sakslaseks. Oleme üsna palju mõtsiklenud selle üle, et miks mõnel inimesel lihtsalt on sarmi ja teisel pole – kohutavalt ebaaus ju. Igaljuhul, sellel tädil seda väga ei paistnud olevat. Ta polnud kuulnud riigist nimega Estonia/Estland ja igale meie lausele andis ta vastuseks “Oh, that’s nice,” paari närvilise itsituse saatel. Meile jäi üsna müstiliseks, miks ta juba 3 kuud Peruus üksi ringi oli rännanud, kuid igaljuhul paistis üks väike peruulane sakslase vastu vägagi kuuma huvi tundvat. Kuna meile hakkas liigselt külge liibuma üks teine väike peruulane, otsustasime sellest võluvast seltskonnast edasi liikuda.

Jalutasime veidi mööda randa, üritades vältida igasuguseid nilbikuid ja poseerides koos peruulastega, kes meiega kangesti pilti tahtsid teha. Lõpuks istusime maha ja hakkasime rummi jooma. Meiega ühinesid kolm poissi Piurast (Marianne lemmiklinnast). Nad olid veidi veidrad, kuid naljakad, nii et otsustasime uue aasta koos nendega vastu võtta.

Kell 12 hakkas kogu rannatäis rahvast üksteist kallistama ja karjuma ning seejärel joosti tumedatesse soojadesse ookeanilainetesse. Seda tegime ka meie, hüppasime, karjusime ja lasime salakavalatel lainetel end üsna märjaks kasta.

Hiljem istusime koos nende poistega rannal ja saime üsna kõvasti irvata. Peruulased on ikka hullud. Kuigi tõenäoliselt on seda nende meelest eestlased. Need tüübid üritasid tekitada avameelset juturingi, kus kõik räägiksid oma tunnetest ja kogemustest, kuid nad ise polnud just päris sellised inimesed, kellega seda teha sooviks. Nii et kokkuvõttes said nad meilt vastuseks ainult naerukõõksatusi, tee mis tahad. Muidu oli kõik väga kaunis: täiskuu valgustas tohutut ookeani ning kõikjal valitses soojus.

Pärast käisime veel veidi Mancoras ringi, rahvast oli nagu murdu ja toimus päris karm läbu. Peruulased on päise päeva ajalgi kuumaverelisusele ja nilbiklusele kalduvad, kuid kui nad veel veidi õlle võtavad (mida juhtub harva), läheb asi täitsa käest ära. See käib muide nii naiste kui meeste kohta. Kuna tundsime, et veel üks küsimus ”Kust te tulete?” kutsuks esile ropsiataki, otsustasime pärast väikest varbaleotust ookeanis magama minna.

1.jaanuari päikeselisel hommikul jooksime ärgates kohe ujuma. Kogu meri oli täis lainet ootavaid peruulasi, kes juba öisest peost toibunud olid ja rõõmsalt kõikjal ringi sebisid. Jahh – 1. jaanuar oli seekord ikka midagi väga muud – kuumus, meri ja puuviljad.

Friday, February 09, 2007

Kuhu Juhtub

Jõuluõhtu Limas

1. jaanuar 2007
Marianne:
Jee – me oleme Mancoras!
Viimased päevad Limas muutusid õige kiireteks, kõigele muule lisandus ka veel piletijama. Muidugi 29.hommikul me lebotasime täiesti süüdimatult, käisime netipunktis, kus jätsime suurejooneliselt hüvasti. Netipunkti-tüdruk oli meile isegi lahkumiskirja kirjutanud. Veel sõime kana ja kartulit ning alles umbes 2 tundi enne seda aega kui oleksime juba pidanud minema hakkama, alustasime pakkimist. Kuna meil oli tarvis kokku panna kõik oma asjad üldse ning lisaks sellele veel kotid põhja minekuks, kujunesid järgnevad tunnid eriti jubedateks. Tormasime mööda korterit ringi, lõpuks asju täiesti suvaliselt kottidesse loopides. Igaljuhul mingit eriti pidulikku hüvastijättu meie kalli korteriga just ei toimunud.

Bussijaamas saime hoolimata viimasel minutil kohalejõudmisest veel kolmveerand tundi oodata. Buss oli veidi juust, aga meil olid head kohad. Üllatuslikult pakuti lausa sooja toitu. Hommikul piinati kogu bussi ühe meie taga isutva tüübi Bollywoodi filmiga, kust ei puudunud armastus, pisarad, tants ja laul. Kusjuures me vaatasime seda karmi India külaelu näitavat saagat umbes 3 tundi ja lõpp jäi ikka nägemata. Kuskil keskpäeval jõudsime Mancorasse. Õnneks saime toa siia, kus me ikka veel praegu oleme.

Friday, December 29, 2006

Blogi puhkus


Nii, nyyd oleme nii kaugele j6udnud, et t2na kolime oma Lima kodust v2lja ja s6idame edasi p6hja poole. Blogi kirjutamisesse tuleb nyyd yks pikem paus, aga 2rge muretsege, veebruaris vaadake uuesti, siis seletame 2ra, mis me vahepeal tegime.

Head vana aasta l6ppu ja eriti toredat uut aastat k6igile!!!


Reisi (igas mõttes) vägev lõpp


Boliiviast sõitsime Cuscost terve päeva ning teel õnnestus meil oma bussipiletid ära kaotada (küll mitte päriselt meie süül). Seetõttu jagus närvipinget ühtlaselt kogu päevaks. Teelõik Cuscost Punosse oli ka kõige masendavam nendest, mida seni näinud olin. Kõrge, märg, külm ja eriti pisikeste hurtsikutega. Kuigi jah, enne Cuscot toimus muutus ja maapind muutus viljakamaks ja ümbris lopsakamaks ja rohelisemaks.

Cusco ise on tõeline turistilinn, kus on liikvel hulganisti inimesi eri maadest. Vaatasime veidi ringi ning õhtupoolikul külastasime ka ühte Peruu traditsiooniliste laulude- tantsudega etendust. Veider oli see, et osad esinejad olid valged ja kandsid võltspatse. Sattusime ka Cuscosse tegelikult väga erilisel ajal, kuna just sel õhtul toimus jalgpallimatš Cusco ja Lima vahel. Inimesed trügisid tänavatel igasugu poodide ja kohvikute uste taga, kus ainult telekas oli, et sinna vähegi piiluda saaks. Kõik, väikestest saapapuhastajatest kuni taksojuhtideni üritasid mängu näha.

Meie aga tahtisme kokku saada Hedda ja Adaga, kes elavad novembrist saati Cuscos. Hedda helistas mulle ja leppisime kokku, et kohtume mõne aja pärast Plaza de Armasel. Mõni mitut pärast telefonikõne lõppu kostis kogu linna läbiv rõõmukarjatus- Cusco võitis! Selleks ajaks kui Plaza de Armasele jõudsime, oli sinna vist suurem osa Cuscost kokku voorinud- peeti võidurongkäiku ja lällati ja pidutseti niisama. Õnneks leidsime suurest rahvamassist lõpuks üles ka Ada ja Hedda, kellega niisama veidi juttu puhusime. Muuhulgas kuulsime ka pahategelikest võrgutavatest inkavälimusega meestest, kes pidavat Cuscos tegutsema:D

Sel õhtul õnnestus mul endale hankida külmetus. Järgmisel päeval külastades Valle Sagradat polnud mul just kõige parem olla, kallas vihma ja sai päris palju ronida. Mõnikord, ei, alati, kehtib see, et seda, mida sa kõige rohkem kardad, juhtubki. Reisi eelviimasel päeval Machu Picchut külastades oli mul korralik palavik ja vägev koht ja vägevad vaated kippusid kohati silme ees virvendama.

Loomakesed Machu Picchul


Evo saluut


S6ber Boliivia piirilt


Punost viis tee meid edasi kõigepealt piirile ja sealt juba Boliiviasse ja Copacabanasse, kus tunnise peatuse tegime. Copacabana on Boliivia rannakuurort Titicaca ääres, see on meeldiv oaas karmidele või siis mitte nii karmidele mägimatkajatele. Huvitav on see, et sealkandis kasvasid samad taimed, mis Eestiski, maasikad ja kirsid ja võõrasemad ja priimulad…

Üldse kogu aeg oli tee ääres näha eriti palju igasuguseid loomi. Mu ema meelest polnud ta elu sees nii palju loomi näinud kui mõnede päevadega reisil. Lambad ja sead ja koerad ja laamad lippasid kõik vabalt ringi ja tükkisid nii mõnigi kord tee peale ka. Vahepeal nägime hingematvaid vaateid Titicaca järvest türkiissinise veega, mille nautimist küll tõsiselt häiris bussis lõõmav telefoniskandaal. Tüüpiline Peruu!

Enne La Pazi läbisime linna, mille nimi on El Alto ja seal elavad peamiselt indiaanlased. Kuna oli pühapäev, siis paljud paarikesed pikutasid igasugustel võrdlemsi kitsastel mururibadel. Muidugi ei puudunud ka mõni koerake või lambatall.

La Paz ise asub El Alto suhtes augus. Linnakeskus on augu põhjas ja äärelinnad servadel. Kui hästi vaadata, siis taustaks on lumised mäetipud. Selles linnas on palju turge ja igasugu tänavakaubandust. Erinevalt Limast näeb sealses tänavpildis ka palju rohkem indiaanlasi. Mis mulle erti meeldisis, oli see, et leidus selliseid stiilseid ja väga viisakaid linna- indiaanivanaprouasid, käekoti ja mustade baleriinikingadega, kaabu kenasti pea peale kinnitatud. (nad ei pane kaabut pähe, vaid kinnitavad pea peale). Muidugi oli La Pazis mõeldud ka turistidele, sest seal oli lausa imeline käsitöövalik- iseäranis igasugused kootud kangad ja tekid ja vaibad. Paljud neist meenutasid jällegi eesti käsitööd. Palju leidus ka igasugu vanakraami ja hõbedat. Ainult seda kuulsat nõiaturgu, millest iga reisiraamat räägib, polnud kuskil. Olid mõned letid taimedega ja Pachamama kujukestega, ent midagi sellist nagu me Theaga Limas nägime, küll polnud.

Õhtul lasti linnas saluuti. Õige pea nuputasime ka selle põhjuse välja, nimelt siis kui teleka lahti tegime. Oli Evo Moralese valimise aastapäev. Muideks, Boliivia piiripunkte ilustavad Evo paraadportreed ja poodides müüakse Evo pildiga t-särke. Seltskond tähsaid onusid ja Evo muidugi, istusid mingi laua taga ja kõik pidasid kõnesid sellest, kui hiilgav aasta on ikka olnud. Rahvas saalis juubeldas ja karjus. Sinna saali olid toodud ka mõned mägilased, aga oli näha, et nad ei saanud üldse millestki aru. Võibolla selleks, et illustreerida mõtet sellest, et Evo on kõigi boliivlaste president.

Oeh, boliivlased on hullud!

Maailma äärel


Arequipast edasi viis meie tee meid Punosse (ääretult nilbe argentiina filmi saatel). Puno ümbrust nimetatakse altiplanoks ja seal ei kasva enam suurt midagi peale rohu mida laamad ja alpakad näsivad. Mägesid ka enam pole, sest kõik on nii kõrgel. Ainult mõned mägijärved ja ojad ning pruuniks põlenud kuidagi räpaka olemisega indiaanlased. Muidugi kõige kuulsam ja suurem mägijärv on Titicaca, mille kaldal Puno asub. Järgnevate päevade jooksul saime seda järve iga külje pealt vaadelda.

Esimesel õhtul külastasime kohta nimega Sillustani. See asub ühe järve kaldal ning seal on kõrged tornid, mida kasutati hauakambritena. Teisel päeval käisime Urose saartel ja Taquilel. Sai palju ronida ja igasugu tuuride üle vihastada. Urosel nägime kuidas üks “kohalik” kiiresti teksapüksid rahvariideseeliku vastu vahetas. Taquile oli muidugi kena, sealne käsitöö oli ka eriti kena, kuigi äärmiselt sarnane eesti omaga. (ja mitte et see mingi paha asi oleks!).

Puno ise ei ole just kõige võluvam linn ehk, aga turistipoode ja söögikohti seal igaljuhul jagus. Seal jäin pikemalt juttu rääkima ka ühe erti jutuka poisiga, kes ehteid müüs. Tema kohta sain igal juhul väga palju teada, ka näiteks seda, et ta vanaemal oli 16 last. Lõpuks ma sain talt ühe ehte ka, mille ta minu poolt välja valitud kivist valmistas.


Sillustani
Taquilel

Colca jänes


Hiljem sõitsime lennukiga Arequipasse, kus me peatusime hostelis, kus oli väga võluv noor kass. Ühe päevakese tutvusime linnaga ja külastasime Santa Catalina kloostrit. See on selline hiigelsuur müüridega piiratud moodustis, kus tänapäevalgi elavad mõned nunnad. Nel oli seal täiesti oma elu – omad majad ja omad tänavad. Erinevalt enamikest kloostritest, mis kasinusele rõhuvad, lahendati seal asjad ikka väga Peruu moodi. Kuna enamik nunnasid olid rikaste perede teised tütred, kes lihtsalt pidid kloostrisse minema, siis leiti, et miks mitte anda neile kaasa ka teenijad ja igasugu luksasjakesed, et luua neile kodune elukeskkond. Sellele asjale said muidugi usutegelased ükskord jälile ja lõid korra majja.

Ilus klooster oli see küll – valgetele seintele olid osavasti maalitud värvilised lilled ja linnukesed ning nagu ma aru sain, sealsed nunnad uskusid armastusse. Ühesõnaga, üsna helge kohake.

Jalutasime veel Arequipas ringi, vaatasime Plaza de Armast, kus mu ema ründas tuvi, ja veendusime selles, et tegu on ikka tõelise turistilinnaga. Kõikjal käisid ringi rõõmsad matkasaabastes gringod ja igasuguseid restorane-kohvikuid, mis näisid stiilse sisustusega, oli ka meeldivalt harjumatult palju.


Traditsiooniline veekogusse kukkumise pilt



Järgmisel kahel päeval võtsime täpselt sama tuuri Colca kanjonisse, mis Theagi oma vanematega. Esimesel päeval hakkas mul paha, aga õnneks kohtusin ma Chivays ühe eriti sõbraliku kollase koeraga, kes mul keelega üle näo tõbmas mitu korda. Sellised sõbrad aitavad alati enesetunnet tõsta. Mu emal hakkas kahjuks hiljem palju halvem aga hoolimata sellest õnnestus tal kõik ronimised kaasa teha. Igaljuhul me jalutasime ringi ja ronisime mägedes, käisime kuumaveebasseinides ja mitmetel turisirestorani külastustel.

Enne Cruz del Condori vaateplatsile minekut tekitas kogu meie seltskonnas suurt elevust üks jänes, kes kivi peal istus. (tõenäoliselt sellepärast, et kõik arvasid, et ta jääbki ainsaks metsloomaks, keda näeme). Aga võta näpust! Nägime kahte kondorit ka. Seal vaateplatsil on absoluutselt võimatu mõnda kondorit maha magada, sest kogu turistimass hakkab karjuma ja kilkama kui mõni uhke lind peaks suvatsema ennast näidata. Ja läbides tee kõige kõrgemat kohta (4910 m), saime lumesadu!